Tuluke õlgkatusel

Hommikul koikust tõustes tundis Kaarel, kuidas soe hiliskevadine päike ta põske paitas.
Kaarel oleks ju võinud päikesekiirtesse unelema jäädagi, kuid põie pakitsus andis märku liigutamiseks.
Esimest sammu tehes oiatas Kaarel õite valusasti, liibates teise jala kähku järgi.
Tasakaalu kaotamisest oli napilt puudu jäänud, sedapuhku jäi käeulatusse tavaline ratastega kontoritool.
Hambad ristis kasutas Kaarel tooli vanurite kõndimispukina, lükates seda ees, ise ettevaatlikult jalga järele tõmmates, välisukse suunas.
Välisukse juures meenusid talle puust kargud, mis pööningul oma aega ootasid.
Need kargud olid siis majja siginend, kui Kaarel väikse poisina vanaisa juures suvitas. Lihtsalt ühel aastal oli taat need omale muretsenud, kui käimine hakkas pinda käima. Hiljem oli taat ratastooli rentinud, kuid kargud olid nukralt nurgas oodanud – enam neid vaja ei läinud. Nüüd vajas neid abijäsemeid paar põlve noorem mees. 
Kaarel oli ettevaatlikult treppi mööda pööningule roninud, leidnud kargud sealt, kus ta mäletas neid olevat ning jõudis kiirele otsusele, et lihtsam on toed trepist alla libistada.
Kui Kaarel korraks selja sirgu ajas, tundis ta, kuidas ümbrus silme ees virvendama kippus.
Ettevaatlikult tagurpidi trepist alla „roomates“ sai ta enesekindluse tagasi.

Välisust lahti lüües tõmbas Kaarel ninasõõrmetesse kevadist lehka, haaras kargud tugevalt kaenla alla ning ukerdas lauda taha asjale.
Toa poole naastes tundis Kaarel vähest nõrkust, mis pani tugeva mehe tuikuma.
Paar ponnistust veel ja juba ta asetaski oma tagumiku maja puidust veelaua peale ning selga sirutades tundis maja voodrilaudade toetavat tuge.
Päike suudles soojalt ja tuul sasis õrnalt mehe juuksesalke...

Kaarel avas silmad – möödunud päeva niidetud murukõrreid, kus hommikune kaste siras päikesekiirtega vastu, fookusesse võttes, ei saanud ta esiti pihta, kuhu ta sattunud oli?
Tajudes enda all niisket pinda ja tuule jahedavõitu paitust pilgutas Kaarel paar korda silmi.
Nüüd alles jõudis maailm kohale.
Kaarel tõusis vastumeelselt põlvile, vaatas ümberringi – millegipärast oli ta keset muruplatsi.
Talle meenus, et alles oli ta maja najal istet võtnud.
Vähene uimasus andis märku, et targem on põhku tagasi pugeda.
Toa poole komberdades ei osanud Kaarel enam karke kaenla alla suruda – iga astumine põhjustas talle põrgulikku valu.
Koiku serval vaevaliselt hinge tõmmates eksis Kaarli pilk peeglisse – koolnuvalgelt kaames näolapis põlesid silmad nagu tulukesed õlgkatusel.
Ohates vajus mees sügavasse unne...