999

Kui ma nüüd sellesse vängesse soolikalehka pole ärr koolenud, siis arvata on, et ma hingitsen veel. Kuigi pean ärr märkima, et vahepealsed nädalad tundusid üsna hallutsinaarsed – hakka või ise laamendavaks poltergeistiks. Isegi närilised on vist suurest hirmust saba katvad karvad ja muud sussid taeva poole püsti visanud – pole neist keegi lõksu avatud lõugade vahele roomanud.

Ühel ööl nägin unes, et jätsin kõigiga hüvasti ning läksin ära.

Liiva-Juku tuli mulle järgi, vikat oli üle õla teisel.

Aru ma ei saanud, mida ta niita tahtis?

Ädalat? Lund? Liiva?

Tõmbas köiest oma vikati käima, näitas – mida.

Midagi nii õudset, et soovisin oma loomulikku uudishimu tagasi pöörata.

Ja kui me ühel hetkel kahekesi tähistaeva all adusime, et jalge all pole mitte planeet Maa, vaid tema pisut karusem naaber, siis oli meisterniitja olematusse olemisse haihtunud.

Käis ühel hetkel lihtsalt kõva plaksatus ning tolles kaduvikus polnud isegi enam tossugi näha, kuigi meile lähim täheketas andis üsna jahedavõitu valguse.

Sel momendil oli mu mälu otsas.

Midagi adumata liikusin sihitult liivadüünide vahel – tuhmistuvas valguses helkis miski kuskil nii kutsuvalt ja soojaandvalt, et seadsin sammud sinnapoole.

Tükk aega andis kõmpida, enne kui taipasin, et nüüd tuleks kummardada.

Meenus kusagilt nähtud linateosest, kuidas küürakad allikast õlut rüüpasid ja rakendasin sama poosi.

Algul arglikult ligihiilinud aplaus tõi mu tagasi olevikku, kus prožektorite ere valgus mu silmad valutama pani.

Maharahunenud pööbel võttis seejärel ritta – viimast korda tuli esmaettekandele lavastus nimega „Elav järjekord koolnu manu”.

Mis imeloom siis "surnud järjekord" on?

Suud puhtaks

Avastasin ükspäev, et rahvusringhääling teeb üht saadet nimega „Suud puhtaks”.

Esmane kolbakeetel ajas mu mõtted liikvele – igemetohtrite vestlussaade kui selline, kus maksumaksjale õpetatakse õieti pruukimaks hambaharja ja hambaköit. Kui tollest eelnevast vähe on, siis ka milliste vasaksirge õppetunninippidega tõepoolest suud puhtaks saab vähendamaks kikuteenindajate ülisuurt koormust.

Muide, mõtlesin ka lühifilmistsenaariumi välja sel teemal.

Ausalt, kõhe hakkas endal, kui lasin selle oma vaimusilmas jooksma... 

Juba mitmet ööd...

Juba mitmet ööd vähkren unes –

mul naisevõtt olla unund...

Küsin endalt, mis on mul viga,

või on see raibe saatuse igand?

Tõsi on, et mul Annet ei ole,

seetõttu olen ma üpris andetu.

Kena Mandyt ka nagu käekõrval pole,

siis tunnen end veidi mannetult.

Minevikust saabus mu oidu Ingrid – 

aga ta peig kuvas tiirlevad tähed ja inglid. 

Kunagi sai piiratud ümber Pille,

kuid tema vasaksirge lõi mu pildituks... 

...veits dünaamiline vaade paistub siit...

Nõnda see on...

Ühte asja paneb Raisakull küll tähele – ükskõik, kuhu tema ka jõuab, pistetakse õltsipurk või kann koduõllega kohe kämblasse, andes märku, et ole MEES ja hakka kohe jooma, sest saitungiveergude põhjal tuleks meil ikke oma (esi)koht taas lätlastelt tagasi võidelda.

Ning pärast kasutatakse juhust minule kui teenelisele teelisele sokutada janukustutuseks hulga Aldarise 0,33 liitriseid õllepadruneid. 

Õudne hakkab...  

Raisakulli kolbasisust ka mõni mõttejublak

Raisakulli okulaaridetagune kolbasisuväljund on päris väike võrreldes kere proportsionaalse ehitusega, kuid millegipärast on see tootnud palju seda, mille kohta üteldi, koputades oimukohale, ammusest ajast – mis sa hõljud, tule maa peale, see on utoopia jne.

Raisakulli üks paljudest võimalikest õudne kolp või selle sisu

Tänasel päeval võib Raisakull kunagi oma väljaöeldud ütlemistele tagasi kaedes tõdeda, et ta peab lisatöid hakkama tegema, kuna teised ei uskunud temasse mitte üks raas.

Näiteks osteti paarkend aastat tagasi laadalt kultuurpihlakas, mis pandi maha sauna nurka. Seda vaatamata Raisakulli protestidele ja väidetele, et kunagi saab siin olema ka mingi traktoritüüpi väikemasin, millega on hea sauna taha näituseks laudu või niidetud heina huumuseks vedada, sest mujalt pole ju ligipääsu saunatagusele kui seesinatine väike lõiguke, miskaudu ühendab üht osa krunti teisega...

Traktormönker

Nüüd tuleb Raisakullil ilmselt seesinatine pihlakas maha võtta.

Ja nagu vanarahvas ütleb pihlaka mahavõtmise kohta, pihlapuuvaimu rahustuseks tuleb kolm puukest mujale istutada, mis on aga üks tüütu lisakulu. 

Tegelikult on noid toona ainuõigetena tundunud otsuseid olnud mitukümmend, mis tänasel päeval aga on kaheldava väärtusega, aga eeltoodu on üks eredamaid näiteid, mis Raisakulli kolbasiseses välja lööb. 

Kurat võtaks, eks see ole üks Veevalaja tähtkuju needus, mis aja jooksul toona utoopilistena tunduvad mõtted käegakatsutavateks teeb.  

Kaarnatoidualane taju(gurmee)menüü

Jälgides murega suures ilmas toimuvat ja meenutades oma kauges minevikus elik lapsepõlves nähtud und või ilmsi nägemust või hoopistükkis tajumust, pean üleilmse rahu huvides naisevõtupeoplaanid elik abiellumise kui sellise unustama.

Sest mu sisetunne ütleb, et see ei saa olla mäng kui selline, vaid väga tõsine asi.

See minevikunägemus kummitab aina enam mu peakolus okulaaride taga ja kuulmisorganite vahel kiirukäärulistes sültjates ajuollustes.

...ei lase mul kuidagi mesinädalatele ja ma pean peale jah-sõna andmist koheselt rindele lihatombuks siirduma... 

Mis see muu on kui mannetus...

Ei.

Siuke asi lõi kolba vahele kinni, et Kremli luuremasin pole ühtigi nii võimas ja tõhus.

Kaegem Lefortovo kinnimajas istuva mehe juhtumit.

Mida me näeme, on see, et mees istub tükk aega  trellide taga ja ei miskit süüdistuse tõestamist pole olla.

Tõhusa töö tulemusel oleks mees mitu korda süüdi mõistetud ja kuskile salajasse Siberi ohrankalaagrisse kupatatud!

Juhul kui tõesti on asjad nii hapud, siis võib varsti Kalevipoja "saelauavabriku" julgeoleku eest vastutavate ametimeeste päid leida seibidena igast tuulegeneraatori kastist.

Leheveergudelt

Veetorn läks põlema – muidu on see ulme, kuid meie kandis mitte – aastaid tagasi põles Tapa ümbruses lennukikütusest imbunud elunektar ereda leegiga.

Rooste-Jürgen oli millalgi kirjutanud ja lekitanud ajakirjanduslikele veergudele eksitava väitega loo, nagu elaks Tapal oma sisemine Putin (noh, pealkirja lugesin, sisusse polnud aega süüvida).
Niipalju, kui mina olen Tapal kondanud, pole mulle ühtki Volli-sarnast vastu trehvanud.
Mine tea, äkki ta elaski seal veetornis Kuasimoodo moodi...

Too ju vähese viina viga

Kurat küll.
Mu olemine tahab papud taevasse visata.
Tegelikult viskas juba.

Enne jaani oli mul viimast korda lõpuaktusel käia. Nüüd on mul suht suva – kohustused ennast kohale ilmutada on sedakorda otsas.
Sääl kotuses koosolemisel pakuti seda va mullidega veini, mida tuntakse vahuveini või kurat teab mis sammpaanja nime all, mille ma väga lahkelt ära kallasin päevakangelase pokaali.
Õhtul oli vaja end miskisele jurgale ilmutada, seetõttu pidin kaine olema, et üldse kohale ilmuda.
Hea oli liuelda, ligi tund sõtkumist – tuul aitas enamuses takka.
Enda nähtavaks tegemine läks üsna libedalt – kohe pakuti kõike head ja paremat, alates saslõki, hvooliumis küpsetet kala ja muu sinna kuuluvaga, lõpetades õllede-viinadega. Novot, ma võtse ainult õltsi ja haukasin pääle tahedat.
Ilm oli ilus ja lõke õige suurusega, kui käis üks kärgatus.
Vaatsin siis, et paar paari sügelist on köökusse vajunud. Kõigil pisarad silmis – ühel valust, teistel naerust. Selgus, et üks oli saand bazuukaga otse munadesse, ehk siis teisisõnu oli põletamisele toodud asjade hulgas üks makrohvleksi purk. Aii, see oli valus...
Ausalt, mul oli südamest kahju, aga teate seda va massipsühhoosi tunnet, kui enamus koomiliselt irvitab, siis läheb vähemus tahestahtmata sellega kaasa.

Kui jaanilauba lõuna paiku hiljem kodu poole väntasin, sain nii tuult ja vihma krae vahele.
Ilmselt siis külmetasin nii, et kesknädalal vajusin lihtsalt kokku.
Noh, pilt kadus ärr - kusemise tõttu langes igasugune rõhk mu sees, et enam polnud miskit parata...
Siiski toibusin saadud valu tõttu kiirelt ja roomasin neljakäpakil toa poole.
Oma koiku manu jõudmiseks pidin raskelt võitlema nonde selgusetu-hoogudega nõnda, et olin läbimärg. Ei jaksanud ma end asemele vinnata ega miskit. Natike hinge tõmbamist ning peale viimast ponnistust vajusin ei-tea-kuhu...
Magasin kaks ööpäeva niiviisi maha.
Eilseks oli nõndanimetet esialgne inimlooma tunne juba sees, et sai kahel jalal tatsuda.

Kaege te õnnetud, ma tean, et tõbist ei taha keegi, kuid minul oleks vaja ühte paarilist, kellega ülejäänd elu veeta. Seni on mu vaadelungid pehmelt öeldes metsa poole läind – no ei taha teps mitte ükski naishing minu raisakullilist nõtra persooni.

Tasaselt vaibuv tuhin

Nüüd juba üle kuu aja tagasi keeras mingisugune ideejupike mu nagu hullukslännu mehikese teatud tüüpi naise sõrme ümmer, uputades mu üleni kaunilt lehkavasse suitsusesse kloaaki ning hoides oma lummuses, et pole saanud toda teemat edasi aretada. Lõplikust punktist ei tahagi ma ühte ega teist-kolmat kõssata.
Pigem tajun, et too tuhin vaibub.
Lihtsalt...

Tänaseid tegemisi ära viska homse varna, sest homme vajad hammaste jaoks seda varna

Leidsin arhiivis tuhnides sellised millaski sel suvel kirjapandud read: 

üks ammukadunud sõber
täna helistas mulle
teatades – sa kuradi tõbras
raisk ma tulen sulle
nädala pärast külla
olgu külmas viinad
õlled ja saunavihad 

Mu mälu järgi lubatut ei täidetud, seega pidin üksi viinad-õlled pintslisse pistma.

Allolev hetk on üles võetud, kui ma jõululaubal surnuaias käisin küünalt põletamas: 

Pilti töödeldes aga joonistus välja üks tundmatu näokujund külgvaates...

Üle-eelmise kribatüki illustratsioonid

Sõnad on siin liigsed...

Kuradiraisk, lugemine läks ka sassi.
30 plussmiinus 10
Eks homme loe üle...

Sügismasendus

Nuputas Raisakull mis ta nuputas, aga paremat ideed polnud tal kuskilt võtta, kui pakkida sügismasenduse-nimeline asjandus pruuni tuhlikotti.

Sügismasendus kotiriidel

Tuleb tõdeda, et tujuvallas paremuse poole liikumist pole olnud ega lähe kah.

Kimbatuses

Asjalood on nüüd sellised, et enam ei saa ma tundmatuna ringi liikuda. Seda isegi kodukandist eemal ning võhivõõrana. Nimelt kui ma täna kohalikust poekesest välja astusin, röögatas üks jõnglane üle küla -Ta just väljus!-

Ma jäin hämmastunult seisma juureldes küsimuse üle – Kas tõesti mu kuulsus käib minust ees?

Kurat küll...

Tulikuuma kartulit peopesas hüpitades...

Tänavu kevadel sai kodakondsetega salajast plaani peetud, et läheks ja teeks sel suvel ühe Soome tiiru ärr. Et nemad lähevad ja kas mina olen samuti käpp? Noo kuidas siis nii, ikka olen käpardist käpp. Aga asjalood kujunesid nii, et ei tulnud ega tule sellest plaanist miskit välja.
Sest kapitalistliku ilmakorra kohaselt peavad nemad eestlase moodi tööd vehkima, samas kui mina Jänkistani kombe kohaselt jalad laual kommunistlikult pöidlaid keerutan ja lakke sülitades kuulan, kuidas kusi Preisi täpsusega sotsialistlikult põide tilgub.
 Seetõttu olen ka mina veidi laisklemagi hakanud – pole oma peakolu tööle viitsinud panna, et selle-aastane niinimetet „Anarhiline raisakulli rattaralli vol.2“ saaks ärr peetud.
Nüüd on mõte see siiski ärr pidada, kui ilma jagub. Ja toimuma saaks see Neerutimail, milline on mulle ka avastamiserõemuks. Üksi on narr seda teha. Ilmajaam lubab ilusat ilma kuni järgmise nädala lõpuni, siis tulevat pikem sajuperiood. Nõnda, et see kuu ei mängi väljagi. Põnevam olekski oktoobrisse lükata seesinatine, siis on üsna sügisemoodi jahedus ning putukaid ka vähem. Lisaks eeltoodule olematu liiklus.
Kaarti kui sellist mul ei juhtu olema.

Eks ma mõtlen veel asja üle järgi...

...ja kõrvad kuulma pidid

Eelmise loo jätkuks.

Õhtul hilja oli naaber joominguurkast ilma „kumminuiata“ naasnud, nähes peremeest oma aias istumas ja suitsetamas, oli hea näo pähe teinud ja astunud ligi. Peremees aga tahtnud toa poole astuda, lõpetades parajasti sigareti. Et mida sa selle hulluga ikka peale oskad hakata.
Edasine olevat lausa ulme olnud.
Naaber oli magusa näoga taas oma raha kohta küsinud, mille peale peremees oli vastanud, et tal pole seda, sest oli andnud kõik viimse sendini tagasi ja isegi peale maksnud.
Oh sa poiss, kuis naabrimehe nägu moondus ja tahtis rusikaga kallale kippuda, kuid peremees oli jalaga teisele makku pannud, et selle omanik oli pikali kukkunud. Valehambad olid hoolitsetud muru peal laiali. Küll see naaber otsis tükk aega, leides need, oli tal meelest läinud, mis eesmärgil ta selles hoovis viibis ja tuikunud lällutades kodu poole.

Nii mulle räägiti eile, kui sealt läbi astusin ning leidsin pea 80-aastase peremehe elu parimas vormis olevat.
Noh, eks see vastase elimineerimine hädakaitse piirides tõstis tema enesehinnangut rohkem kui mingisugune kiitus – järjekordne tõestus, et ta saab oma kodu kaitsemisega hakkama!
Ja sellises vanuses, see on omaette tase!

Olen ennegi kuulnud räägitavat selle ületeenaabri tempudest, aga ei osanud seda tähele panna. Nimelt oli too vanamees kurtnud, et nii üks kui teine ei maksa raha ära, lootes, et ma halastan ja annan talle 25 eesti krooni.
Ma siis küsisin ta käest, et miks ta annab siis oma raha neile?
Ei osanud ta sellele vastatagi, pomises midagi omaette ja pani padavai edasi.
Kaine peaga on ta tõesti mõistliku jutuga vanamees.
Aga palju ma teda näen – vähe.

Vaat, mis mu silmad veel näevad

Kui keegi raisk tuleb mögisema, et heategu ei jää karistamata, siis jätke see tolgus rahule – tal on sulaselge õigus.

Üleeila väljusin loodripolgu keskkonnast ja läksin küla peale ühele vanamehele puid laduma.
Tegelikult sai see alguse päev varem, kui ma kalmistul suurpüha-eelselt koristustöid teostasin oma käru-labida-rehaga.
Sest mine neid hulle kalmistulisi tea, äkki pole ühtki käru võtta.
Oli siuke eelaimdus ja see kõhutunne ei petnud mind sugugi.
Vedasin omaksete platsile liiva nelja kärutäie jagu, viies tagasi sellist umbrohukribulaid, mille ma hoopis prügi mahaladustamise kohta poetasin. Hästi kena sai, justkui päris.

Tagasitulek venis veidi pikemaks, kui ma nägin ühte pea 80 aastast vanameest puid ladumas. Soovisin jõudu ning vastust ootamata asusin tööga pihta. Üks virn sai katuse alla üles laotud ja teisega alustatud, kui peremees ütles, et aitab küll tänaseks – homme ka päev – et tema ei jõua minu jutte kõiki ära hirnuda. Noh, ma siis soovisin hüva õhta jätku ning lubasin järgmisel päeval kohal olla, kahekesi saab ju kiiremini ning eks see töine aeg möödub takkapihta ka lõbusamalt.
Peale lõunat olingi platsis.
Käärisin maikal „käised“ üles ja andsin tööle jalaga hoogu.
Peremees oli jube õnnelik, pakkus mulle õlutki, millest ma raske südamega loobusin. Töö edenedes tuli üks külamees peremehega „juttu vestma“, mis seisnes memuaaride jagamises viinapudeli ja sakuska seltsis. Ikka ja jälle õhkasid mõlemad vanamehed – oeh jah olid ajad...
Mina vehkisin sealsamas kõrval puuriita laduda.
Kui lõpuks peremees pisarsilmi oma vana tuttavaga hüvasti jättis, ütles ta mulle - Vaat, see sõber on ikka ja jälle mind meeles pidanud. Oeh jah olid ajad-
Peale viimast halgu panime kahekesi eterniittahvlid ilmastikumõjude eest riidale peale.
Siis oli aega edasi möla ajada. Ega peremehel polnd kiiret kuhugile. Otsustasin ise jutule lõpu teha ja kottu minna, kui ma nägin nuka tagant üht kuju tulemas. Peremees läinud ületeenaabrile ligi ning küsinud, mis too tahab?
Aga vaat, see ligi 70-aastane, olles aurude all, võttis põuest voolikujupi ning hakkas uhama, karjudes, maksa raha tagasi. Minul võttis hetke, kui ma neile vahele ja paar kummivooliku riivamisi tunda sain. Selle peale ma käratasin, et hoidku eemale, raibe!
Peremees oli selle ajaga ümber minu saanud ja üritas ise voolikut kätte saada, kui asi läks käsikähmluseks. Trügisin veelkord nende vahele, juhtides peremehe õrnalt tülinorijast eemale. Kätt peremehele õlale asetades tundsin, kuidas vana mehe keha vabises. Üteldes talle silma vaadates, et see pole seda väärt. Pikkamisi rahunes vana mees maha.
Kallaletungija räuskas tükk aega hoovis, üritades voolikujupiga oma paremust maksma panna, kuid kuna mina olin veel seal ja hoidsin peremehe tülinorijast eemal, siis ära väsis ja üle heinamaa joomapunkrisse tuikus.
Minu küsiva pilgu all hakkas vana rääkima, kuidas ületeenaaber oli talle aastaid tagasi raha toonud naise eest ära ning selle raha väikeste summadena tagasi küsinud, aga ei mäletavat seda kohta, kus ta oma raha tagasi sai. Et eelmisel aastal oli sama teema olnud ja naaber oli visanud kiviga akna sisse.
„No ütle nüüd, missa sellisega ikka teed... Rikkus mu ilusa päeva lõpu ära...“
Minu kolp tahtis juba ütelda, et ega sa vist ei teagi seda vanasõna – heategu ei jää karistamata – kuid sain keele hammaste taga hoitud.
Selle asemel soovitasin tungivalt vanal maha rahuneda ja tuppa minna ning uksed lukustada.

Eile astusin ta poolt läbi.
Tahtsin lihtsalt veenduda, et kõik parimas korras on.

Kuidas panna riigieelarve üle paja ääre mulksuma?

Kaege, riik kipub kraane kinni keerama ja seda igas valdkonnas, kus aga võimalik.

Aitaks kaasa!

Rahandusminister Jürgen ilmselt keksiks juba oma kolmanda jala peal alljärgnevat lugedes.

Kui nüüd puudega inimloomad, ma mõtlen neid, kellel puid kaasas pole, teisisõnu invaliidsuspinsunäärid, kelle rohkearvulisse perre ka mina paraku nõuka-ajastu arstide tegematajätmiste tõttu kuulun, saadavad enda asemel tohtrikonsiiliumi ette oma lähisügelise, kes nii terve kui olla saab, siis jäetakse pinss edaspidi välja maksmata.

No tunnistatakse see indiviid terveks ja asiseks töötegijaks.

Pime saab õiguse näiteks kaugsõidusohvrina leiba teenida, jäsemetu müüri laduda ja kurttumm ooperilauljaks...

Riik saadab seepeale laiali sotsiaalsfääri ametkonnad, sest pole enam ülalpeetavaid, kuna kõik on tööhõives sammukese edasi liikunud, hoides sellega veel suurema summa kokku.

Sots.ministri koht muutub mõttetuks. (Nii Taavikene, hakka aga uut kohta otsima! Ei, partei ei aita enam sind!)

Riigieelarve paisub ja ajab kõvasti üle pajaääre.

Nagu õnnis rõõsa manna...

Pööningul

Väide, 

et igaühe jaoks on kuskil keegi,
muide, 

minu jaoks kuidagi ei eksisteeri... 

   Püüdsin hästi vagusi nurgas olla ning vaadata ühes suunas.
Fokuseerides tabasin kogu aeg kindlat punkti seinal, mis osutus pärast mõttetööd lihtlabaseks kärbsesitaks. Vastupidisel juhul aga oli kogu ruum mul nagu peopesal.
Kahest aknast immitses kahvatut kuuvalgust, mis tungis luitunud kardinate vahelt sisse, andes toale veidi groteskse välimuse. Kaks vanamoelist ümmarguste servadega kappi seisis mõlemil pool ust, moodustades stiilse urva. Kappide peale oli ridamisi kulunud välimusega metallnurkadega papist kohvreid laotud, andes tunnistust minevikuhõngulistest pikkadest reisidest. Ühe kapi kõrval vasakul seinal rippus roostetanud naela otsas odavakoeline ristkülikukujuline rõhtasetusega raam, mille tuhmunud klaasi taha oli surutud mingisuguse võõra maa motiividega maal, paremal seinal aga kellegi portree. Kapi all hööveldamata laudpõrandalt paistsid mõned areldi väljapiiluvad tolmukorraga kaetud pudelid.

   Kaks üsna lõbusas seisus selli astusid ruumi. Nende vahel oli kott, mis kõlises kuidagi tuhmilt. Ettevaatlikult piieldi ümberringi, otsekui tahtes veenduda, et kedagi teist selles kambris ei ole. Aga nad olid ainsad elusolendid, kui mitte arvestada mõne poriseva kärbse, kes tiirutas siin nurgas.
Vaikselt sosistades panid nad kandami keset tuba maha ja astusid kumbki eraldi akna manu, kust ettevaatlikult ja areldi välja vaadati. Veendudes et on ohutus kohas, astusid nad koti juurde. Kuuldus vaevukuuldav heli, mis sarnanes tõmbluku avamisena. Meeste näod muutusid rõõmsamaks. Sosinal hüütud „Proosit!“ peale pudelite lahti korkimist, sirutasid mehed nüüd selgi sirgu. Rüübates otse pudelist mõned lonksud, vaatasid nad ruumis ringi – kas midagi viisakamat istumise alla ka saab? Kahetseval ilmel olid nad inverteerimise lõpetanud.
„Egas midagi, tuleb muslimi kombel, rätsepistmes edasi õltsi pruukida.“
Mõlemad mehed vajusid mainitud istumisasendisse ning vahetasid omi mõtteid vaikselt edasi, vahepeal rüübates pudelist, et suu ära ei kuivaks pika jutuajamise aegu. Varsti kostus paari tühja pudeli veeremist laudpõrandal, mille järel taas tuhmivõitu lahtikorkimise heli kostis. 

   Kuuvalgus liikus aegamisi edasi, jättes mehed sinnapaika jutlema, justkui viidanuks, et see kahe mehe seltskond paneb igavuse pärast haigutama. Põrandat kattev paks kohev tolmukord teatas kuuvalguse uuriva pilgu all, et siin pole ühtki hingelist tükimat aega käinud peale hiirte ja majarottide.
 

 „Kuule, mulle tundub, et keegi jälgib meid seal nurgas.“
„Siin või?“ oli teine segaduses „Siiani on su sisetunne alati õigeks osutunud, nii, et kaeme järgi!“
Mõlemad tüübid pistsid käed kotti ja vargsi tõmmati sealt taskulambid, mis ka kohe põlema süüdati.
Valgusvihud kompasid mainitud nurka, et liikuda mööda seinaäärt teise nurka.
„Paistab, et su sisetunne hakkab otsad andma!“
„Ei usu! Näed, paksu tolmukorra all on mingisugune purk!“
„Arvad, et seal elab päkapikk?“
Mõlemad mehed liginesid tasa ja targu nurgas asuvale purgile.
Üks neist kummardus ja puhus tolmu purgi seinalt ning jäi seda, silmad täis õudust, jõllitama.
Teine tardus soolasambaks.
„Kaome nüüd siit!“
Mõlemad mehed väristasid letargiast vabanemiseks õlgu, taganesid vaikselt.

Nähtud pilt jäi neile kauaks meelde - purgis ligunes mingis vedelikus avatud inimese kolp ja viis paari silmi.
Üks neist silmadest vaatas jultunult kohkunud meestele otsa.

  Mõni minut hiljem haaras pööningut taas harras vaikus. 

Miks sa sedasi tegid?

„Miks sa sedasi tegid?“
Istudes pehmes lumes jõllitasin küsijale arusaamatu pilguga otsa.
„Miks või? Kas ei tohi?“, pomisesin mõtteis, „Aga miks see sulle korda peaks minema, ah?“
Langetasin silmad tema tungiva pilgu, mis ootas kord esitatud küsimusele vastust, all.
„Oota hetk,“ pomisesin taas endamisi mõttevajunult, „las ma korrastan oma mõtteid!“ ning vajusin ootamatult pikali.
Läbi pehme udu tajusin, kuidas mind tassiti maanteele tagasi ja seal üritati valgusvihkudesse mähkunud sõidukeid peatada, kuid ükski ei peatanud.
Kaotasin teadvuse.
Ühel hetkel tundsin, et siniste vilkurite taustal üritati mu silmi avada, taskulambi valgusvihu jaoks, kontrollimaks mu elusolemist.
Eemalt kostsid ärevad hääled.
Üritasin noist sotti saada, kuid mõtet ei jõudnud enam tabada.
Terav valu läbistas käsivart, mille järel röögatasin hääletult ning vajusin tumedasse vatisesse uttu.

Kaugel eespool kumas valgus. Sumpasin elu eest kohevas lumes sinnapoole. Ümberringi oli pimedus pikituna valgete täppidega. Aga siht oli selge - vastuliikuva valgusekuma suunas. Külm kargus hingas mu kuklasse, higisel seljal tundsin vappe-eelseid külmavärinaid. Jalge all oli nüüd kõvemat pinnast, kus sai joosta. Kurvi tagant möiratas käiguvahetuse järel võimas masin. Veel hetk ja ta pimestas oma tuledega mu silmi. Ajasin käed laiali ja jäin seisma. Tundsin sel hetkel valusööstu ja lendasin hoopi saades teadvusetult kraavi.

„Miks sa sedasi tegid?“