Ega siis töö jänes ole...

Möödaläinud nädalapäevad sai Raisakullil sisustatud pendeldamisega linna ja küla vahel.

Musta vee tühjenduspump arvas heaks mitte tööle hakata ja seetõttu pidi Raisakull Tapale väntama.

Ei teadnud Raisakull oma õndsas teadmatuses, et terve Tapa linna peale on praegu üksainumas ehitusmaterjalide kauplus – varasemalt oli küll lausa neli poodi, mille vahel sai kolatud soodsama pakkumise saamiseks. Kurat sellega, Raisakull tuli peale lörriläinud kus-odavam-pakkumise-tuurilt tagasi lollimana, kui ta enne seda oli.

Maapinna kerkimisega seoses vajus aastate jooksul mustaveekaev maapinna tasemest alla poole, nii tuli hakata ka seda kergitama. Kõiksepealt tuli kindlustada servaäär ärr, et silikaatkivirida paigale jääks. Kuna Raisakullil oli aega ülearu käes, siis võttis kõik aega.
Umbes nii nagu hullumaja tohtrid rõhutavad: häästi raahuliikult!

Järgmisel päeval üks sugulane võttis peale lisaks Raisakulli ka järkamissae ning sõitsivad nemad siis Revali külje alla. Laadisid asjad maha ja kihutasid edasi juba linna. Sugulane pidi massööri manu minema. Lõpuks oli Raisakull keeldumisele vaatamata ka massöörilaual pikali. Peale lihastemudimist kulges teekond tagasi sinna, kus töö oli ootamas. 
Rõdupiire sai kogu maja ulatuses paika – muidu oli poole maja ulatuses ja inetu vaadata. Nüüd olla lausa teine tera. 

Ükspäe sai Viru maakonna ajaloolises keskuses ärr käidud – Raisakull muretses säält hunniku tuuletõkkeplaate.

Ega nüüd olegi – tuleb vaid vaim valmis panna.

Elamisekotusel tuleb nüüd hakata kasukat vahetama – vana on aja jooksul kuidagi auklikuks kulunud. Ei ole siin imestada ühtigi - kui kevadeti lendab siinkandis üle mõistuse palju koiliblikaid.

Uut vammust veel kaalutakse.