Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...

Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.

Ehk siis tonnaaž on saavutatud.

Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.

Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.

Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.

Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.

Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...

Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...

Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.

Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.

Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.

Järgmist peatükki aga siia ei tule.

Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

Saitungite äraspidine "klistiir"

Iideekaart on muutunud nõnda ihaldatud teemaks, et seda müra lastakse küllastumatult söögi alla ja peale.

Sihuke mulje jääb virvendama, et kui koljuaukudekaudselt enam ei anna niinimetet infot manustada, siis pressitakse ülejäänu teave päraku kaudu sisse ning lüüakse ajutiselt mingi prunt kannikate vahele kinni. 

Kõik selleks, et järgmisel hommikul vana, veidi teisiti sõnastatud teksti, lisada.

Ma jäin mõtlema, et on hää miljonilise suurusega niinimetet külmade eestlastena eksisteerida.

Mõelda vaid - mis saaks, kui aidiikaardijama (elik teisisõnu rehkendades: tagumentide arvu perra saanuks sadatuhat koljut tänapäevastada nende päevadega „puuetega tserdihvikaadid”) 20 korda suuremale rahvakillule vastu peakolu lajatada?

Mis taolisel juhtumil toimuma hakkaks? 

Ähhh...

Terves siinses ilmas pole ühtki inimeselooma, kes ei ole, käsi südamel. valmis vanduma, et ta pole mitte kunagi kedagi ahistanud ning olnud ahistatava rollis.

Mingil ajahetkel, kas lasteaias või koolipõlves, pannakse omavanuste seas esimesed hierarhiad paika – ühiskond on teatavasti püramiidi kujuline.

Varajase puberteedi eas on ahistamise järgmine aste tagatud – õelus ja vendlus käivad käsikäes. 

Kiusu on tavaliselt rohkem kui marga eest. 

Ja nõnda edasi.

Kui ma nüüd hakkan tõestama elik teisisõnu armastust avaldama suvalisele kenale neidisele, et mu pilk tema esteetiliselt ilusa keha peal puhkab, järgneb sajaprotsendiliselt minu isiku häbiposti panek. Või õigemini rootsi kardinate taha peituvas  mingisuguses "miituus" äramärkimise.

Koos mingisuguse sjölhviga, kuna nüüdsetes mölahvönis on kaks kaamerat, ei mina oska arvata, millisega ning millas kuvapauk minu lõustast tehakse või tehtud on.

Nagu oleksin sildistatud alfaisane.

Iseenesest oleks selline tiitel mulle au teinud.

Mõelda vaid, et mind on teise, edukate kasti tõstetud, kus ma võiksin ühest sängist teise kolida ilma kohustusteta üleval pidada soetatavat järglaskonda.

Kuid ma tean, et pole see üldse seda väärt.

Kõik vastassoo esindajad on mulle „ei” ütelnud, kui ma olen kosimise lainel olnud.

Ega ma oska oma taju veenuse pilvede alla puurida, kas mängitakse rasket saaki.

Või hoopis ollakse negatiivsed minu skeletti katva ürbi suhtes.

Tundub siiski, et too viimane variant on üldiselt valdav olnud.

Eitavaid vastuseid on mul elu jooksul, muide, hulgi saadud...
Kui ma vaid saaksin, siis müün need kõik "ei" vastused soodushinnaga ärr.
Aga, see pole võimalik. 

Ehkki ka minul on õigus, kuid mitte kohustus, olla õnnelik, anda oma, nagu tänapäeval moodsus ette kribab, geene edasi.

Äkki ahistatakse mind?  

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.

Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.

Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.

Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 

Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 

Ööbimine - lageda taeva all.

Vihakõne

Viimatisel ajal on terminina ühtelugu välja ujunud vihakõne. 

Mis kuradi asi see vihakõne on, pole keegi mulle suutnud selgeks teha.

Leilikuumuses vihtlemise ajal peetud mölin, millesse on kätketud neid määrsõnu – öööh, kuradi mõnus; peksa veidi ülevalt/paremalt/vasakult; mömmm jne.?

Millegipärast minu tähelepanekute järgi tarbivad vihakõne-sõnaollust kõrged ametnikud ja endast hästi arvavad arvamusliidridluuserid elik teise sõnaga väikesed hitleriaadud. 

Mugav on pareerida süüdistusi vastuväitega sildistades kriitikat vihakõneks.

Need, kes ka tõid vihakõne termini maakeelsesse kõnepruuki, viljelevad ise seda üsna rafineeritult ning süüdimatult nagu oleksid hullumaja patsiendid – kui mingi asi ei meeldi, tuleb seda ka rünnata vahendeid valimata. Kättemaksu kartmata – olles end eelnevalt arvamusliidritena sildistades kindlustanud.

Kui me ka keelame vihakõne, siis ei pruugi me aru saada, kus lõpeb viha ja kus algab kõne.

Sama on ka ropendamisega.

Kui me eemaldame käibest sõna kurat, järgmisena saatan, siis pagan, seejärel tuleb ka sarvik ära keelata, mis meie maakeelest siis saab?

Stressis inimloomal tekib aegajalt vajadus üleliigse rõhu vähendamiseks ventiili pressida, muidu pole temast üsna pea mingit tolku kui olla hulluarstide meelisobjekt. 

Auru väljalaskmine on praeguses ühiskonnas väga vajalik, muidu oleksime pealtnäha üsna haiged, kuigi inimkond ongi tõbine – ühtegi tervet inimlooma pole olemas.  

Muljeid Raisakulli anarhilisest rattamatkast.

Nagu vitamiinipausist aimu sai antud, toimus vahepeal Raisakulli anarhiline rattamatk. Misse kandis nummert kaks. Tegelikult olen üksi teinud mitmekümnemiiliseid otsi ikke jaburalt, aga nagu öeldud, polnud need mitte üks teps rattamatka nimetust ärr teeninud. Minu arusaama järgi peab olema mingisugune punt, kuhu kuuluks peale minu vähemalt üks segane inimeseloom, kes on nõus kasvõi läbi paksu parmuparve kihutama.

Kõiksepealt oli vaja mul kotti toppida pentaksi peegelfotokas, mis oli kaalu suurendamise eesmärgil igati asjakohane, sest mida raskemalt mõjub tagapakiraam, seda kindlam on vedava ratta haardumine maapinnaga, olenemata selle koostisest. Seda sain kogeda kohe hommikul kasteses rohus, kui proovisin paar kiiremat vändakeerutust, mille tulemusel pidi tagumine ratas ette sõitma imiteerimaks jäärajaliugu. Tolle asemel kiirendus kogu mu kondiaurumasin vektorina otse.

Muidugimõista ei hakanud ma endisest bensukast tehtud kohvikulaadset asutust külastama, vaid lõikasin vana teed pidi, kilomeetritest pidin nõnda oma 2 tükki kärpima. Ilus hommik saatjana aitas kenasti õigeks ajaks Aegviidu perroonile jõuda. Valisin ilmselt vale sildumisekoha, sest särtsuruun logistas teisele poole.

Külalismatkajad korralikult vastu võttes tahtsin nad suunata kõiksepealt kohalikku poodi. Mul olid omad huvid ka man – banaan pidi hästi krampide vastu aitama, juhul kui need tekkinuks. Kuna ei soovitud aega enam eriti viita, siis transportisin matkajad RMK infopunkti, kus sai kuuris olnud eksponaatidega tutvudes aega viita küll ja küll. Meie külastamise aegu tuli mingi välismaalasest matkatibi otsima infopunkti, ma soovitasin maakeeles juhendades tal suure maja suunal liikuda.

Jõudsime ise ka nii kaugele, et saime infopunktis kolada.

Näiteks jäi mu vana mölahvööni katkise objektiivi ette tiibadega draakon, kes osutus lähimal vaatlusel mutiks.

Pärast kolamist võtsime ja panime sõidusuuna paika. Esiti sooviti ujumiskohaga tutvuda. Ma soovitasin sellega veidi oodata, millega oldi ka päri. Teadsin, et meie teele jääb vettekastmise kohti oma kolm-neli tükki kindlasti, olenevalt marsruudist. Suund sai võetud Valgesuksumäestikku. Teel sinna möödusime eelnevalt kohatud matkatibist, kes jala matkas.

Kunagi sõitsin selle raja 10 minutiga ärr, kuid nüüdseks on vanust ka turjale kogunend, et võtsin nõuks rahulikuma tempoga kulgemise. Pärast mõningaid pause jõudsime Mägede külla, kus kunagi oli pudelitest tehtud pudelikujuline varjualune, mis ühel aastal kokku vajus ja mida enam ei taastatud nagu ma veenduda võisin. Küll aga oli see puhketalu nii kaunis, et tegime ka pilte. Tõsi küll ilma minu fotokata, kuna ma olen aegade jooksul niivõrd ratsiks muutund, et ei viitsi enam iga paari pildi perra pildimasinat välja koukida. Minu mälu järgi pidi laiem siht vasakule viima ringiga ja üles-alla sõites otse Valgehobusemäe ligi. Ekslesime veidi parmude seltskonnas, kuna meil polnud õllet kaasa taritud, siis olid ka parmud meie peale tigedad. Seega matkale minnes PEAB mõni purk ÕLUT kaasas olema, mölisegu seltsimees LiiklusEeskiri mida tahes.

Keerasime otsa ringi ja tulime karjäärijärve manu tagasi, et sealtkaudu ihaldatud sihtkohta pääseda.

Valgehobusemäe man on ka mingisugune väikene supelusekohake, mis ei olnud rahvast pungil.

Üks supluseonkel karjus, ega me süüa soovi?

Kõiksepealt oli tarvidus hinge tõmmata, siis seejärel šokist toibuda.

Kuna matkasellidel oli oma toidumoon kaasa võetud, siis üsna pea hakkas ka minul kõht korisema. Uitasin siis tiigilaadse järvekese man ja kaesin üsna tuttavat larhvi. Isiklikult minul pole oma teada kokkupuudet olnud, aga vanasti, kui mul käis Järva Teataja, siis oli Albu (nüüd juba endine) vallavanem ühtelugu pildil. Panin kohe väga imeks – kuhu see Jaak Mae jäi? Pidi ju too viimane olema siin keskuses peremeheks. Aga noh, nii või teisiti Albu pikaaegne teenekas vallavanem serveeris mulle supi ja kohvi. Mille ma muidugi rõdu peal pintsli keerasin.

Kunagi ehk jätkub, kui aega ja viitsimust jagub...

Vitamiinipaus

Andestust, sõbrad, et "Tuli, jagas ja läks" hetkel pooleli jääb.
Eile vennapojaga saunale hästi peent kombineed selga lüües kadus see aeg nii käest ära, et jõudsin ainult vastata kunagise Pööbelmanni-instituudi aegse võitluskaaslase hüüdele.
Nimelt algab täna järjekordne "Raisakulli anarhiline rattamatk", mis kannab, häbi küll tunnistada; numbrit "KAKS"...
Aastaid tagasi, kurat teabki enam, oli esimene rattamatk pealinna kontoorarottidest näitsikutele nõnda hullult mõjunud, et ei teagi enam, kas noil enam eluvaimu sees ongi - pole tükimat aega neist kippu ega kõppu kuulda oln'd.
Näis, kas Möörfi seadus lööb ka sellel rallimatkal välja?
Eelaimus vihjab ajukäärudes, et ma ise jään hätta kondiaurumassina edasiliigutamisega.

"Tuli, jagas ja läks."

Nüüd võiks juba ärrkoolemisele mõtlema hakata.

Üleeila eksisin oma kunagisse kuurortlinna Haapsallu.

Kus ma kunagi oma koolivaheaegu kuu võrra pikendasin. Seda mitte omal tahtel, vaid toona oli graafikupõhine pikutamine muda sees, et saadeti kottu kiri, kus kirjas kohaleilmutamise aeg. Seejärel kimati Tarbatusse, no sinna Pööbelmanni instituuti, mille maaalustest ja pealsetest labürintidest tõrvikute valgel otsiti mind senikaua taga, kuni pootshaagi konksu otsaga välja õngitseti. Ning alles tuujärel toimetati minu tagasihoidlik isik sanatooriumisse. Puhkama. 

Nüüd takkajärgi mõteldes oli see üks suurimaid tegureid minu loodriks kujunemisel.

Jajaa... mälestused...

Niisiis.

Viimati käisin Haapsalus täpselt 34 aastat tagasi.

Ega muud olegi mu mälu järgi muutunud, kui suur kaubanduskeskus on reklaame täis topitud, et ma ei hakanud sinna trügimagi.

Küll aga patseerisin lossihoovis, kus pidi õhtapoole algama „kustibluus” ja kus seati alles pillid häälde. Paari takti kaupa musikaalset bluusikatkeid kuulates hakkas igav, et tuli endale tegevust leida. Eks ma siis ronisin lossisisesele platvormile kui ka kolasin keldriruumides. Paar muhku sain peakolusse, kuna keldrikorrusel tuli aegajalt kummarduda – ruumide sissekäigud olid liig madalad mu jaoks.

Ärrvaevatuna kõrgusesse ja tagasi allaronimisest kitsal keerdtrepil otsustasin prominendiks hakata ja liikusin promenaadile.

Mälestused kerkisid hullupööra esile, nagu olnuks see varane noorusaeg eilane.

Mis ma ikka mölisen siin - riputan mõned hetked mõnel järgmisel päeval siia üles.  

Käisin pulmas

Käisin jah pulmas.

Sorupulmas.

Ehk teisisõnu – tähistati nelikümmend aastat ühist elu.

Enne seda pidulikku sündmust sattus mu näppude vahele tolleaegne ümberjutustus.

Andsin rariteedi üle.

Nüüd sel algaval nädalal minnakse pulmareisile.

Poolamaale pidi sõidetama.

Kutsuti mind ka, aga ma loobusin.

Kui ma maikuu lõpul Valka sõitsin, siis kuskil mägismaa kandis helistas omaaegse Pööbelmanni instituudi koolivend ja ütles, et ta on siinkandis, astuks kohe minu juurest läbigi, kuid ma pidin kahetsusega teatama, et olen parajasti viinarallil.

Nüüd paar päeva tagasi helistas seesama hea kooliveli, et ta on laupäeval Albus, seal pidi mingisugune võistlus olema, et saaks kokku. Jällegi pidin eitavalt vastama.

Põhjuseks tõin pulma mineku, ja too oli ka ühtlasi suguvõsa kokkutulek, misse oli ammu paika pandud, kuigi ma oleksin heameelega kottu jäänud.

Nüüd võite arvata, et ma väldin teda, mis on enneolematu süüdistus minu suunal.
Asjaolude kokkulangevus oli põhjuseks, raisk.

Aga jah, pulmaõlu oli ikke viimase peal...

Märkamisi elust enesest

Igal hommikul peldikus istudes tulevad igasuguseid geniaalseid mõtteid, aga raaliga perset ei pühi.
Kui kena päevitus tuleb veega maha, siis pole sa päikese käes vedelenud, vaid oled hoopis tolmus püherdanud.

Kui suvisel a`al sumisevad su ümber parmud, ei tasu neid kohe maha lüüa – näita sikspäkki, veel parem, kui näitad kohvritäis Lätist toodud õlut ja nad teevad su päevase töö nii hästi-halvasti kui oskavad ärr. Sul on sellevõrra lihtsam.

Tänavune sajurohke suvi teeb eestlastest pagulased – huvitav, kas need kõvad kisakõrid on lõunamaale emigreerinud, et pole enam pagulasvastast kära kuuldagi?

Viimasel ajal tunnen, et habe ei kasvagi, vaid nägu vajub sissepoole.

Sarkasm Eesti moodi – Öiroliidu eesistumise ajal on peaministriparteiks erakond, kes või mis hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu.
Viimatisele G20-le lennates kartis Putin, et poolakad võivad teha talle "Smolenskit", sestap ta Soome kaudu läkski.

Mul on siin omale kodukoha valinud mingisugune musta karva emane tõukass, sabaots on nagu juutidel kombeks ümberlõigatud, aga püüab mutte. Korra juhtusin kaema, kuidas ta passis mutimullahunnikut ning peale mõningat passimist oli mutt tal hammaste vahel. Ligi ka ei anna, raisk – metsik teine. Aga vähemalt ei nori mult söögiollust.

Peab vist hakkama taas kohvi lürpima, mis mingite uuringute põhjal on elupikendava toimega.

Heinategu Raisakulli moodi

Viimasel ajal on linnavurled üha rohkem hakanud maale oma pesa ostma.

Kohendavad vana talu endale elamisväärseks – too on tegelikult esimese kahe aasta tegevus, parimal juhul saadakse paari kuuga asi jonksu. Siis avastatakse, et õueala muruplatsist on saanud tolle ajaga lausa heinamaa, kus rohi ninani. Proovitakse muruniidukiga asi kontrolli alla saada, kuid selle nõrguke mootor tõmbab ennast üsna pea kooma. Kihutatakse linna, kus ostetakse hirmkalli raha eest raideri või murutrakatsi, kuid needki ei kesta kauem. Kellelgi kodakondsetest tuleb meelde, et ta nägi mingit vikatit kuskil aidas või pööningul. Otsima hakates meenub aga, et vanarauahunnikusse sai see visatud, aga kui vanaraua platsi minnakse kaema, siis poolel teel tuleb jutuks, et see träni sai ju kohe kokkuostu viidud.

...Just sellisel heinamaal peamegi pidu...

Nüüd on vesi ahjus, kuna valla heakorra ametnik on hakanud ringi luusima ja kirja panema, keda vallalehe häbiposti võiks suruda.

Enamus endisi vurlesid löövad käega ja lähevad naabrimatsi manu, kes paneb tavaliselt hinna paika umbes taoliselt – elab tema ja elad ka sina.

Selle eelneva taustal on hea nõu hinnas. Eriti, kui tasuta saab.

Ma oma tegevuse toon nüüd ära.

Ehk on abiks?

Mul aiatagune on olemuselt muruplats, aga paar-kolm viimast aastat ei ole ma viitsinud iga jummeli nädal muruniidukit seal jalutada. Lasin kogu selle rohelise rinnuni kasuda, lilleõiteilu ei maksa maha kanda, eriti aasalillede oma. Ja sel aastal oli siuke liigirikkus, mida ma ennemasti ei mäleta. Muidu olen peale jaani nädala jagu oodanud ja siis selle kõik maha niitnud, aga sel aastal tasus oodata ikka nädalajagu rohkem. Kevad ei tahtnud lihtsalt sel aastal lahkuda.

Oli valida, kas panen võsakale kolmiknoa või tamiilipooli – eelnevate aastate kogemusena on mul meeles, et tamiil kerib jultunud kombel heina keerdu ja siis hakka seda lõikepea ümbert ära sikutama – valisin siis esimese variandi. Tamiiliga olen lõiganud kivide ümbert, sest ma ei soovi kahest silmast vigastada saada, kui metallnuga lööb vastu kivi tüki lendu.

Kui aasajupike oli niidetud, siis olin loorehaga niidetud vaalud kokku roobitsenud ja reha varreotsaga aidanud kuhilaid tekitada – enamasti olen kolmest vaalust ühe teinud.

Mönkrile käru sappa ning edasine oli juba muskulli arendamine hangu abil. Märg, vihmast raske rohi põletab hangudes hullult kaloreid. Ning edasine oli juba kökimöki – vedasin vana kuuri asemele eelmise aasta „toodangu” manu ja taas musklijõud hanguga kärsatas üleliigseid kaloreid.

Nüüd jääb oodata, kui ädal annab märku, et tagumine aeg on murunäksijaga üle käia. Enamasti ma ei ole viitsinud ädalaräbalat niita.

Jääb metskitsedele talveks.

Mis sel suvel häda on?

Kuna kõik siunavad käesolevat suve, siis keegi peab ju kaitsekõne ka pidama.

No mina ei kavatse selleks isehakanud kantslijutlustaja ametiks oma nappi eluaega raisata, küll olen veidi rahulikum, kui eelmiste suvede aegu.

Esiteks, tavaliselt on sel ajal hordidena mu kallal olnud parmud, siis sel aastal olen mõne üksiku elukaga kokku trehvanud ning kui vedas, siis selle ka laiaks löönud.

Teiseks olen selgemalt objekte silmanud, kuna sääski ja kärbseid, kes muidu igaüks ise moel karglevad silmaläätsede ees ja samal ajal kisades üksteisest üle kõrvulukustava undamisega võidu, on vist hulgim ära koolenud või ei elanud talve üle, võrreldes eelmiste aastatega, et ma ei pea üldse vehkima tuuleveski moodi.

Kõik on võimalik. Näiteks homme võib, aga ei pruugi, olla vastupidine olukord, nagu paisu tagant pääsenud tulv... 

Kolmaks aga mida vähe soojust, seda vähem kulub muruniitmiseks aega. Mu aiatagune on nagu liigirikas aas – ainult mõned ohakad-takjad ja kollaste õitega vene kapsad sai sealt eemaldatud – kena vaadata. Maja maalimisega ühele poole saan, siis kolmik alla ja niidan kõik komposti tarbeks. Iseküsimus on, kas see heinakogus jõuab enne suurt talve ärr kõduneda, et kevadel võtta mulla näol kasvuhoonesse rammuks.

Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Mina jään

Mina jään.

Siia...

Ümberringi, nönda kaugele kui silm seletab, on lage maa segunenud pimedusega. Ainult siravad tähed aitavad aimu saada, kus jalgealune pind need justkui suurest näljast tingituna nahka pistab.

Ma pole siin.

Aga ma jään.

Siia.

Kaugusest kanduvad mu kõrvu meelepettena ammukustunud lõkkesöe üksikuid vaevukuuldavaid praksatavaid helisid. Isegi lõkkesuitsu lehk hõljub minuga kaasa. Hoolimata sellest, et ma ei mäleta, millal viimase oksarao elavasse tulle heitsin.

Ometi.

Mina jään.

Siia ikka.

Mälusopist pulbitseb nagu süütust ja puhtast allikast vurriluu kangekaelse urinaga pinnale igasuguseid pilte. Enamiku neist sooviks unustuse hõlma traageldada. Noid väheseid hetki, mida ma mingi hinna eest alal tahaks hoida, aga poolmädanenud tagasihoidlikku puitraami tahmase klaasi taha kruvida ja kruviotsad sepavasaraga nüriks taguda. Nii pidi raami tekstuur oivaliselt esile kerkima.

Kae!

Teised lähevad.

Mina jään.

Siia.

Pimedasse...
...ja üksindusse...

Too pime üksindus kaevub mu hinge.

Sellele mõeldes hakkab endal kurb. Millegipärast tundun enesele olema argpüks, teatud mõttes, mis puudutab siitilmast vabatahtlikku lahkumist. Vist sellepärast, et mu elujanu on veel noor, kuigi eluvedelik mu soontes on teadmata aastakümneid vana.

Mõnikord tardun kivisambaks, kui teised liiguvad.

Mõni võtab sammu lausa penikoorma jao.

Teise ilma.
Et kui minu kord on minna, siis võtavad mu vastu lauluga. 

Kuid...

Andsin kunagi lubaduse.

Jääda elama. 

Ja püüan siis sõna pidada. 

Mina jään! 

Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.

Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.

Liiati, kui sügelised olid minemas.

Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.

Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.

Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.

Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.

Niikuinii oli sinnapoole minek.

Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...

Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.

Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.

Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.

Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.

Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.

Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.

Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.

Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.

Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.

Melanhoolivus

Rebenend lõhnavate rooside valgus

ja vahedad okkad torkavad pähe.

Kostab teisiti siin murtud vaikus –

kild killu järel haihtub öhe...

Öö läbi otsisin pisikest sädet

mis läidaks mu kustunud elutahte –

säravail naerusuil haaraksin kätest, 

teispoolsusega sätiksin salsasamme.  

__________________________

Hoiatus: 

Ülalolevat ei tasu tõsiselt võtta -  

mu mõte lihtsalt kihutas võssa, 

jättes tossuna tähtedest read 

ja miskipärast ka valutava pea.

Nõnda siis

Lehekuu hakkab üsna pea otsad andma, et teen nüüd kokkuvõtva ülevaate oma logelemistest, nõndapalju kui ma seda viimast sain viimistleda. 

Enamasti ei saanud. 

Millegipärast.

Volbri aegu olin ma peldikuvabriku tööline, jõudsime peremehega pooleldi ühe keiserliku hoone prototüübiks kokku traageldada. 

Üks õdaqpoolne lõunaaeg läks kuuseistikute mahapanekuks, kus eelmise aasta istikud olid ärr koolenud. Noh, häbi on tunnistada, et ma jõudsin kaks korda vähem...

Volberdamisest väsinuna küsisin laenuks mullafreesi, millega kobestasin aiamaa kõik läbi. 

Siis sai peenrad-vaod sisse tallatud ning kõik sügiseseks saagiks vajalik maha istutatud. 

Kabatšokid mul õitsevad igatahes tänasel päeval...

Võidupühast elik 9. maist, mis sai tegelikult hoo sisse Brežnevi ajastul ja mida Putin hoolega kultiveerib, on mul siiralt kahju, et ma ei pidanud seda miskiks. 

Aga üks tähelepanek siiski tuleks ette lugeda – kui vaadata üleüldist jama, siis Putin brežnevustub. Kui ükskord Volli kõrvad padja alla voldib, äkki käib haudalaskmise ajal sama kõva kolks?

Ma pole siiamaani mõistnud ühte asja – mida otsib vasakpoolsete vaadetega naisterahvas tsentristide elik kusierakonnast, mis teadupärast oma olemuselt on parempoolne organisatsioon?
Hämmastav silmakirjalikkus mu meelest, olgugi, et tema püütud fotohetked olid ühed paremad kogu votujahi ajal.
Aga noh, naise hoomamatu mõistus – mina sinna ei küündi...

Emadepäevast kui sellisest lugege eelmist postitust.

Tegin veidi omale taskuraha, et mõneks päevaks sai minust puudega inimloom sõna otsesemas mõistes. 

Viisin oma mönkriga külamehele puid koju kätte ning aitasin vanamehel halud kuuri laduda. Muidu võinuks kõik koormad lihtsalt maha kallata, aga ma ei trihanud seda mitte teha.

Kümme ruumi telliti, aga ma viisin kuskil üle 11-ne. 

Mitu korda käisin, lugemine läks sassi. 

Vana mees oli üllatunud, kui ma esimese koormaga tema poole jõudsin – tema oli arvanud, et ma mingi veoautoga tulen. Et tema on mitu korda mu juures käinud, aga seda mönkrit pole ta mitte näinud. 

Ma kostsin selle peale – mida kuradit ma tervele ilmale lõugu lõksutama pean...

Ülejäänud puud, mis mul väljas aasta-paar-kolm kuivasid, ladusin oma kuuri. 

Eile lõpetasin. 

Kuur sai täis. 

Nüüd tuleb uued virnad välja laduda. 

Takistab see, et sel ajal, kui mina mitme-setme aasta taguseid halge kuuri vedasin, on üks pesa tekkinud selletalvise kottuveetud ja lõhutud halgude hunnikus.  

Tõde, mida ei anna enam kummutada

Et see tänapäeva elu-olu on ikka väga imelikuks kujunenud, olen ma ammuilma kogenud oma kondibuketti katval ürbil.

Näiteks poolearulised tibilinskid kaagutasid igat sorti ja masti uudistes, et täna olla kõikidele emadele oma päev kinnistatud ja seda üks kord aastas.

Põõsataguste joobnud parmudega elu üle vaagides jõudsime aga arusaamisele, et ju siis on ülejäänud päevad aastas isade päralt...

Vot see on alles maskuliinsus - viinapudelist pead sina oma tõde teada saama!

Minutiline keelepaus

Mu mõte läks veidi rändama nagu ma isegi.

Seepärast olen mõnda aega mittekuhugile viivat arutelu oma sisemise minaga jõudmas arusaamisele ühes asjas.

Kui vaadata ajalugu, siis näen ma millegipärast üht mustrit, mis kordub alalõpmata.

Mulle tundub, et need hõimud, kes kippusid vallutama teisi rahvaid, jätsid oma keelearendamise soiku.

Näiteks kasutavad nad siiamaani noid niinimetet eessõnu – selle asemel, et korralikult sõnu käänata ja pöörata nõnda, et sõnal ka mõte liigub, lisavad nad mingisuguse määrsõna ette.

Primitiivsus, ütleksin selle kohta.

Eelneva pika leige mõtteidu selgitamisel tuli meelde kusagil kuuldud väide – eskimotel pidi ainuüksi lume kohta olema kirjeldamatu hulk sõnu.

Kevadine matemaatika

kellegi kritseldatud

keeleliselt tundmatu

olelus võrrand

täis köögipõrmand'

polnud rammu

astuda tammu -

justkui maha langenud

soised mätasteaugud

lõpuks korraga mõisti:

ei saa ju olla teisiti –

toob elu mugavus

koju kätte hukatus'