Seebimulliteooria

Siuke teooria mul.
Seebimulli oma.
Nimelt manan silme ette siukse pildi, et olen ja elan seebimullis.
Kui jalutan või jooksen, siis veereb mull kaasa nagu oravaratas puuris, tehes jalaaluse pinna stabiilseks, et tunnetan seda maapinnana.
Läbipaistvas, ümmarguses, vikerkaarevärvidega ilustatud mullis olen kui alasti, kõigile nähtav.
Vikerkaarevärvid näitavad meeleolusid, mis antud ajahetkel mind valitsevad.
Samas näen ka ise välja…
Hingan oma õhku.
Kuna seebimull on õhukindel, ei tule kuskilt uut õhku juurde.
Siuke lämmatav õhkkond tekib.
Aga et olen seal mullis üksi, see teeb mind veidi kurvaks ja rahutuks.
Tahaks sealt lahkuda, aga…
Võtan kuuereväärilt haaknõela, et torkan augu vähemalt sisse.
Ei malda seda mitte teha.
Mõistus tõrgub – enesealalhoiuinstinkt.
Sest, kui ma seda teen, siis lõhkeb mu mull miljoniteks tükkideks.
Ja minul on silmad seepi täis ja kipitavad, mis hirmus.
Ning kukun kui kivi alla tundmatusse.
Ei näe, millal jalgadele maanduda või siis haarata, nagu uppuja õlekõrrest, kuskilt oksaraost, mis kuskilt ikka välja ulatub.
Teise võimaluse perrä on võimalik silmad kinni panna, seniks kuni seebimull lõhkeb.
Siiski võimatu tegu iseenesest.
Ma pole kuskil täheldanud üksikul seebimullil nurki.
Kummarduda ja jalge juurest torgata?
Siis oleks vaja head sitkust, et alla liueldes vajalikul hetkel nagu kass, pööran ennast jalgadele.
Seda võimalust pole aga igaühele antud.
Siiski on hullem tundmatusse langeda, nähes aina kiiremini möödavilksavaid seebimulle, kus inimesed pärani silmi vaatavad hukkamõistvalt mulle järgi.
Teadmine, et sa näed, kui kole eesolev lõpp, on kõige hullem, kui kinniseotud või seebiste kipitavate silmadega alla tuhiseda.  
Kolmas tee…
…laveerides ettevaatlikult mööda teistest mullidest, kui leiad oma arvates sobiva, et sellega tasub oma elu siduda.
Liitudes ettevaatlikult, põimuksid kaks seebimulli üheks suuremaks, täis värskendavat energiat…

…Seniks aga pean üksi oma mõtetes selgusele jõudma…

Sekka ka nüüd lauluread, mis aga hakkasid mind eelnevat lugu lõpetades kummitama:

…Ma olen nagu numbriteta null
võimas aga elutu
Ma olen nagu küünisteta kull
haavatud kuid surematu.

Ma olen nagu väike kuu,
mis ripub sinu kohal ju,
et ronida sa saaksid ülesse.
Ma olen nagu vana mänd,
mille najal puhkad end,
kui ristikhein on kasvand sülesse.

Ma olen nagu seebimullibeebi,
kes neelas alla väikse roosa seebi
Ma olen nagu kõik ja mittekeegi
armas aga armutu…

P.S. (Kuna sõnade autorit pole võimalik tuvastada, siis allikas, kust leidsin need sõnad pika otsimise peale, on Sasslantis- nimeliselt lyrics´i saidilt pärit).