Ei soovi, ma tänan!

On ikke hullud haigemajast lahti pääsend...
Nõnnanimetet majanduskitsikuse ajal tahavad raha magama panna.
Gripisüstiga.
Mina, kui Wabariigi teeneline, kuid aurahadeta patrioot, ootasin sotsiaalministrilt arukamat levitatsiooni.
Kui sotsiaalministeeriumil tõesti raha lausa põleb, siis ma võin ju selle summakse oma kätte võtta.
Mul noid täitmatuid projekte jagub kahe kõrva vahel.
Ega jah, Reval on üks ütlemata sitt koht.
Egas muidu arukatel inimloomadel katus sõitma hakka kui Revalis.
Ma elasin mõnda aega ka seal.
Tundsin, seesinatine tuuletõmbus on liiga tugev, et ei tohtinud suud ega nina liiga lahti hoida. Muidu ajud voolavad sealtkaudu välla. Kuulmekäikudest röökimata.
Seega, olin ma terve suve kui turkmeenlane paks karvamüts kõrvuni peas, linna peal ringi tolgendamas.
Paar korda tahtsivad mind Seewaldisse pista.
Eks ma käisin korra pubis roheliste trussikute väel, samas oli mul peanupu otsas luckylucky (elik maakeeli läkiläki) suure roosa paelaga ja roostes tabalukuga lõua alt kinni.
Moeasi...
Teine pauk oli siis, kui sõitsin rahulikult bussis, mingid ühispeenised ronisid pääle ja tahtsivad minult mingit okustaati.
Mul omal pold õrna aimugi, mida sindrid tahtsivad, tegin totaka näo ette ning hakkasin püksiluku taga kohmitsema...
Edasise suhtes ma parem sõna ei võta.
Nüüd, kaedes eemalt seda transvaali, mis Revalis pikemat aega toimub, on mul hea meel, et tolle jalust ära kõngesin.
Ma söön parem küüslauku, sibulat ja mett.