17.9.10

Eneseväärikus on kadunud.

Öiro ootel Eestimaal toimub paljugi jaburat.
Hinnad kerkivad taevasse, rahvas ostab palehigis sitta ja träni kokku.
Et saaks sukasäärde kogutud kroonidest lahti.

Nõukaaja lõpp keritakse taas meite elukinos spermast küllastunud voodilinal meie silme ette lahti.

Juba pidavat õuhkast puudus olema.
Mitte, et ma teaks täpselt, misse õuhka tähendab.
Kui pole proovinud, siis ei tea.

Mul on eelmisest defitsiidiajastust alles oma 100kilo majapidamisseepi, mis ilusti tallel raudseifis.
Mitte kuidagi ei anna seda võrrelda tänapäevaste pesuvahenditega.
No mis mul veel on?
Majapidamisküünlaid ja tikke üksjagu kah tollest ajastust.
Ahjah, kopikaid, vihikuid-kaustikuid, harilikke pliiatseid, Lenini teoseid...
No pole sõda, mis paneks noid tarbima.

Leidsin oma taskuid kombates 10 kroonise.
Vaba raha nagu monetaarilmas mainitakse.
Et pole katet teisel.
Et annaks sellele hullusele, mis praegu toimub, jalaga takka.
Ma otsustasin osta selle 10 kroonise eest 1961. aasta 10 rublase.

Maailm niigi peast soe, miks mina peaksin erand olema?

P.S. Juhul, kui kellelgi ikka jääb kroone üle, võtan kõik hea meelega vastu.
Kiirustage ometi, see pakkumine kehtib ainult kella neljani õhtul.
Sest, paar tundi läheb ülelugemisele ja tund viina kokkukrahmamisele.

1 kommentaar:

kaamos rules! ütles ...

Ae, kuhu kadusid, poliitikuks läksid äkki?