9.9.10

Kraavihallparuni memuaarid.

Kaevasin need paar päeva kraavi.
Kuna mu oskus kraavi kaevata on minetanud tähtsuse, siis tuli tulem veidi sinkadi-vinkadi kõver – sellel alal pole mu oskus kuskile kadunud. Ennegi kaevatud ussikõverusi.
Aga põhja loodi ajamises olen igati tasemel.
Oleks vast kiiremini saanud, ent vanus ei luba.
Ju siis mõistus kottu saabunud.
Tasa ja targu tegutsedes jääb omal võhma ülegi.
Oma sugulased ütlevad niigi mu kohta, et töö teen mina ära küll, aga selleks on vaja aega. Ja veel kord aega.
Siis oli vaja vanu eterniite kraavi serva paigutada.
Selleks, et ploomipuud võsusid ei ajaks. Tolle asjaga läks suht kiiresti – relakaga, millel teemantlõikeketas, tõmbasin parajal kõrgusel riba maha.
Kui eterniit oli paigas, võtsin reha ja tõmbasin kraavi kinni.
See tööjupike oli nagu sakslaste marss teise ilmasõja päevil Pariisis.

Eile õhtul kolasin veits tuubis, leidsin sellise loo, mis päeva lõpetuseks sobis, kui rusikas silmamunanditesse:

Kommentaare ei ole: