Armeenia või armaani (kurat seda teab, kumb see õigem oligi) riietust ihkavale koolivellele sai vihjatud omal a'al – ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda.
Jah, ma tean, et niidipistjad ja nõelujad elavad Hiinas.
Ma, muuseas, tarbin kodumaist külarätsepa kvaliteetset ülikonda.
Tõsi küll, ennesõjaaegset.
Muide, mu vanaisa oli paar senti must lühem.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Nuneh, ma kah just hiljuti hakkasin mõtlema, eet mul kaunis morbiidne riidevalik - vanaisa labakud, vanaisa villamüts, vanaisa tunked (tipp-topp korras, paremad kui tänapäevased) ...
A mulle meeldivadki vanad asjad :o)
Nagu mullegi...
:D
Paljud asjad olen oma mõistuse perra korda seadnud ja taaskasutusse võtnu.
Nagu ennesõjaaegne külapuusepa tehtud kirjutuslaud; ümmargune söögilaud, mis muide on lahtitõmmatav kolme meetrini ja samas on ta küllalt raske, et üksi ühest kohast teise tarida...
Postita kommentaar