Veevalaja mulksuv mõttemülgas.

On ikka naiivsed need, kes koputavad senaatorite südametunnistusele.
Eriti nende senaatorite oma, kes teavad, et ega neid enam valita tagasi.
Neid ei huvitagi, mis edasi saab.
„Peale mind tulgu või veeuputus!“
Niisugusele lollile mõttele jõudsin lõhkudes värskes õhus puid.
Siit edasi läksid mu mõttekäigud üha jaburamaks.
Oletame, et see paljuröögitud „kopeerimisvastane eelnõu“ vastu võetakse, ning algavad kohtuprotsessid, siis peavad kõik muusikud hinge kinni hoidma.
Esiteks, igasugune doremi ja jolemi on juba kindla peale patendi all.
Noodikiri samuti.
Sõnad võivad ka olla kaitstud (välja arvatud üks sõna, misse teadaolevalt on kõigile tasuta pruukimiseks).
Ühes suhtes hea, jääb igasugune müra olemata.
Teisipidi jällegi paha, suhtlemine enam ei toimi.
Tuleb telepaatilisel teel asju ajada.
Teabeedastusettevõtted surevad välja, juhul kui nad just ei leiuta, kuidas rämpsposti saab telepaatilisel teel saata.
Vaene inimloom läheb hulluks...
Teisipidi pole ma täheldanud, et muusikud võitleksid kopeerimisvastase eelnõu vastu.
Pigem on nad selle poolt.
Jällegi hakkab varem või hiljem katkine sandaal pigistama köiena kõri ümber.
Nad ei tohi enam midagi ilma ahvukaatideta teha.
Mitte just väga ammu jooksis läbi uudis, kus üks noormees sai siukse koormise kaela, et jagub selle maksmiseks lausa eluks ajaks. Ainuüksi mitme artisti teoste üleslaadimise eest. Ja jällegi üks kohtukeiss on sündinud. Edaspidi, kui tahetakse kellegilt saamata jäänud tulu kätte saada, tuleb selle esimese otsuse järgi maksta proportsionaalselt endiste miilitsate väljapressimisorganile lõviosa, siis alles saavad teised oma osa, kelle huve on riivatud. Samas, kui needsamad artistid on võimelised üheainsama kontserdiga palju rohkem teenima, kui tollelt „vaeselt üleslaadijalt“ suudetakse sisse nõuda.
Mina näiteks boikotin nende puntide toodetud kraami. Ma ei lähe nende kontserdile, ma ei osta nende heliteoseid, kuigi varem olin nõus maksma.
Edasi – kui nüüd Mihkel Jaagupoja mõrva valguses edasi mõelda, siis hakkab edaspidi just tapmiste laine pihta. Kes tahab kuulsaks, kes niisama, viidatakse just sellele punktile, misse antud kohtulahend pakub.
Misse annab, et peale teose looja surma on 70aastat needsamused teossed kaitstud?
Mitte kui midagi. Autor ju pappi selle eest ei saa, olgu nii kuulus kui tahes.
Olen seda meelt et peale autori surma peab kõik õigused vabaks antama.
Ehk siis pannakse rõhk loovinimeste kaitsele ja jääksid ka mõnuainete tarbimised vähemaks.
Samuti toimib autori ja teda vahendava/esindava ettevõtte suhted paljuski autori tahte järgi - tülli keerates on autoril õigus anda kogu looming vabaks kasutuseks juba tema elu ajal.

Senikaua kui raalides on sellised toimingud nagu lõikamine, kopeerimine ja asetamine, on mõttetu rääkida igasugustest actadest ja nende toimivusest.
Kui ma mingit asja kopeerin, hehh, ja ei aseta, kopeeritav on vahemälus, kas ma olen seda kopeerimisvastast seadust rikkunud?
Ega ole küll.
Samuti kui lõikan ja asetan, ka siis ei saa mind süüdi mõista acta-vääringus.
Kui palju kordi ma ka lõigatut kuskile asetan...
Ma ei kopeerinud, vaid LÕIKASIN...