Vanadusse surnud vereimeja viimane soov

Kuulge, noormees, palun ärge ajage, mind, vanainimest, naerma.
See võib mu hauda viia.
Mina ja järsku Dracula?
Höhööhööö.
Nii head nalja ei ole minu kõrvad ammu kuulnud.

Tead....
Vaatleks neid tüütuid sääski ja mõtiskleks veidi kaasa.
Isased verd ei ime, aga paaritumises on nad mihklid, eks ole!
Kuid emased peavad elu edasikandmiseks teatud hulga verd saama.
Kõigil aga ei õnnestu seda õiget vahekorda tabada – enamus joovastub veremaitsest nii, et nad joovad silmini täis.
Nende nõrgad tiivad lihtsalt ei jõua oma laadungit turvalisse kohta toimetada.
Vähesed, väga vähesed taipavad evolutsioonikutsest kinni pidada.
Sealt umbes kümnendik suudab loodusstiihiad üle elada ja järglasi ilmale tuua.
Putukate maailm, mis parata.
Kuna ma olen, tagasihoidlikult öeldes, iseõppinud õpetlane, siis pole mulle kunagi kätte juhtunud teaduslikku materjali selle kohta, et soojaverelised ainuüksi teiste verest toitudes elu edasi kannavad. Selleks ollakse liiga keerulised organismid.
Tule, ma näitan sulle oma raamatukogu.
Nagu näed, on siin üks saal eraldatud maast laeni raamatute jaoks.
Muide, mainin sedagi, et see ruum siin on küll väikese aula mõõtu, kuid materjali läbitöötamine võtab ikka aega – mul läheb praegu viies sajand.

Segastel aegadel oli siinne maakond kaitseta.
Hoolimata kõrgetest mägedest ja järskudest kurudest.
Ümbruskonnas käis aga pidev verevalamine ning põletamine.
Tollasel maavanemal oli tollal kõvasti nuputamist, kuidas oma rahvast kaitsta võõraste eest.
Kuni ta külameestelt kuulis külmast siniseks tõmbunud laipadest mäekurude veerel vedelevat.
Kuidas need sinna said?
Pimeduses eksisid mõned rändurid ja mungad udus rajalt kõrvale, kukkusid kuristikku, kus varahommikune külm nad siniseks tõmbas, nagu keegi olnuks neilt elunestet käinud noolimas.
Hea idee tuli kasuks.
Vürst Tepeš, olgu ta põrm armuline, andis käsu kuulutada nii kodus ja võõrsil ebanormaalsetest nähtustest.
Usud või mitte, ei tulnud meie maakonda ihaldama keegi.
Ah vampiirid?
See on kummaliselt tekkinud müüt.
Tead seda vanasõna, et hirmul on suured silmad?
Need üksikud udus eksinud ellujäänud rändurid ei teadnud, et neil mäekurudel on sügavad, kuid väikese avausega koopad, kus pesitsevad siiani suured nahkhiirte kolooniad.
Edasi võid ise oma fantaasiast lähtuvalt pildi kokku panna.
Seega pole mõtet sul mind karta.
Et siis ettevaatuse mõttes hoiad eemale?
Ise tead...

Ehhee.
Ma võin su loo ka jutustada.
Mõnes pisiasjus võin küll eksida, kuid...
Hiljaaegu oli sul väga raske haigus võidetud – sa põdesid vähki.
Su kahvatu nahk reedab, et verevähki.
Su kohmakad liigutused näitavad, et olid selle raske haiguse saanud avariijärgselt, kui sulle manustati doonoriverd.
Näojooned ja käimise eripärad omakorda ütlevad mu kogenud pilgule, et sul teostati varases nooruses reesus-konflikti tõttu verevahetus.
Või ma eksin?
Ahhaa, ei eksigi.
Tähtsaim jäi vist välja?
Praegu sa põed immuunsuspuudulikku sündroomi, mille said kaasa viimatisel verevahetusel.
Ennist märkasin su kuuerevääril roosat linti.

Nüüd soovid mult küll võimatut.
Minu soovitus on lihtne – lase oma rahutu hing vabaks!
Lepi surmaga.

Nagu minagi leppisin kord...