Verine varvas abieluvoodil

Eelmise õhtu pidutsemine andis tunda.
Pea lõhkus valutada.
Isegi see hämar valgus, mis laualt peegeldus, tegi mu silmadele põrgutantsu.
Täielikus vaikuses oli kuulda mu südamelöökide rütm nagu raudteel, kus rong ühtlase kiirusega kihutab.
Miski keeras mu sees soolikaid ringi.
Ning maailm keerles.
Taas ja taas...
Öökisin põrandale.
Võttis võhmast viimast.
Sain lõpuks hinge tõmmata.
Lõpuks jõudis mulle kohale, et ega mu olukord ei ole kiita.
Istuda niiviisi tunde, võib-olla isegi pool päeva, kes kurat seda ajaarvamist nüüd mõõdab, umbses ruumis okseläga hapuka leha sees, ei ole just naljaasi.
Pärast järjekordset tühjenduskuuri avati mingisugune avaus, mida ei saanud ukseks ega aknaks nimetada.
Ootasin, et keegi ka sisse astub, aga ei keskit.
Kavatsesin püsti tõusta, kui avaus kinni prantsatas.
„Hei, sina seal! Tõmba nüüd oma koivad veidi ülespoole!“
Instinktiivselt vaatasin hääle suunas.
Allpool, põrandal toimetas asjalikult mingi elukas, keda ma nägin üldse esmakordselt.
Kolbamoodi pealagi koos silmaaukude ja ninaavadega sarnanes inimese omaga, alumine pool aga meduusiga.
Läbipaistvad haarmed kogusid kokku kogu mu okselademe ning sealsamas luristati too eritis ära.
Kui põrand puhtaks lakutud, haarati mu jalgadest kinni.
Võõra olendi poolt mu verre pumbatud tuimestus ennetas protestikisa.
Istusin kui halvatud oma tabureti-moodi pukil.
Mõistus oli millegipärast selgemast selgem, kuid sellest hoolimata ei tulnud mu suust piiksugi.
Silmad jälgisid huviga, mida võõrolend mu kehaga kavatseb teha.
Järsku jõudsin äratundmisele, et ma olin toidulauaks.
Kummalisel kombel jäeti mu varbad alles.
Minu imestunud pilgule ei suvatsetud vastata.
Taipasin, et mu kolp läheb samasuguse meduusisarnasele kilbiks.
Aga varbad?

Nüüd tean!
Kalmaar raibe, kirjapulka on raske haarmetega kinni hoida.
Katsun nii ilusti, kuidas jaksan, lõpusõna kirja panna.
Nii...
Neid veriseid varbaid on hea kasutada abieluvoodis - juustumaitselised seentega kaetud hõrgutised annavad potentsile väga palju juurde!