Viimatsel aal om siuke tunne, nigut
tuulispasa keskmes asun.
Ümberringi kammib kogu ümbruskond,
kes vähem-kes rohkem, segi, et ei jõua ajaga kaasas käia.
Tiagi änam, mida ütelda, kuid tundub
nigu oleks see kõik vaid vaatevinkli küsimus.
Nimelt istun mina paigal ja kogu maailm
keerleb ja pöörleb üha kiirenevas tempos, et tähed ja täpid on
muutunud triipudeks, mis venivad iga pöördega nigu näts.
Või on maailm paigas ja vaid mina
istun tsentrifuugi keskmes, kus mootor käib. Tulemus on pea sama
nagu eelnevalt kirjeldatud.
Kuni ükskord muutub fugaal ja viskab
mu välja.
Või ma vajun kokku...
Mure mul?
Jah, kahtlemata, kuigi põhjust pole...
Nimelt andse suuresõnalise lubaduse
olla giidiks ühele päälinna tegelasele, kes pole eriti kodus
roheluses viibimisega.
Koostasin oma arust siukse normaalse
ringi mööda Aegviidu maid, et peaks nagu klappima ringi suurus,
kuid kaardi peal mõõdulinti sätitades ehmusin täitsa ärr, kuna
verstaaži kippus selle põhjal hädised 20 tulema.
Vähe raisk...
Niisiis, kui mõtsin Kakerdi sohhu
eksimise võimaluse juurde, leidse sealt Noku nimelise asunduse.
Nagu tollest vähe oleks, lõunatamine
olnuks Musta Täku Talli menüü all, siis küsiti, kas ma olen
niivõrd ropu mõtlemisega???
pfffffffff???
Kuradi kurat, siis vaatsin Aegviidu
ümbrust laiemalt ja ohkasin raskelt – hää, et ma Riistakõrve
rabast ei röökinud., kõnelemata Pukimäest, Nikerjärvest,
Mõnuverest...
Seletamist pärast palju, et sa ikke
pervert ei ole.
Lähimal päevil proovin kaardi peal
tõmmatud ringi ilma kepsuta jalgrattal üle sõita, kaasas vaid
kaart ja kompass, et aimu saada eksimise võimalusist.
Idee poole pealt mõtsin, et parim
võimalus saab olla enne mitte see ring läbida – on omal kah seda
va avastamisrõõmu, mida tundsid hinges paljud maadeavastajad.
Kui mina eksin, siis eksime mõlemad.
Kapitaalselt.
Kuid ma ei saa oma hingele lubada
siukset prohmakat, et mina pärast süüdi jääksin.
4 kommentaari:
Kuidas siis välja kukkus?
Aegviidu RMK-s anti kaunis põhjalik kaart näppu, sellega saaks servast-serva kolm päeva tatsata. Täpsust on tollel kah na palju, et eksimisvõimalust väga polnud.
Tegin just kah mineva nädalavahetus kahele linnapreilnale matka. Ülal, Põhja-Kõrvemaal, oli mul juba oksendamiseni käidud, otsustasin nad Aegviidust Valgehobusele tuua, kodus ööbida, ja järgmine päev Kakerdi ette võtta. Olid aga nii vintsked naised, et Valgehobuselt edasi võtsime juba ka järgmise päeva marsa ette. Läbi Mõnuvere ja Noku :o). Ligi 35 km võis tulla. Järgmine päev müdistasime läbi metsa otsemat teed Aegviitu tagasi. Ja see olla neil veel esimene matk üldse.
Ega midagi, pole Eestist veel kanged naised kadunud.
Polegi kaugemale saandki praegase seisuga.
Meil oli plaan ratastel kogu maa maha sõita, kusjuures teha väikesed peatused, kus aga ilusat objekti näha on.
Telliti ligi 40 verstane ring, et pean ajusid veidi tööle panema, kuna ma ise kiman niiehknaa kodust Aegviitu ja pärast tagasi kokku 40 versta maha, siis iseenda ajast mul kahju pole.
Et mida siis kokku luuletada, selles on küsimus. Müüdid, rahvapärimused jne...
Kardan ainult, et ma hakkan midagi roppu suust välja ajama haritud naiste kuuldes... umbes nagu Puškin, kes ka õukonnadaamedega paadis kuskil järve peal irvitas: Imelugu on sündinud - paadis on neli auku ja üks punn, aga vaadake preilnad, paat põhja ei lähegi!
Muide, ma nõustun, et eesti naised on vintskemad kui eesti mehed, näen seda oma sugulaste peal...
:D
Kui ma näen kuskil jalajälgi, siis ma võin need ristida Siili jälgedeks?
Tulebki Aegviitu minna kohaliku RMK ukse taha ja nõutada kaart ja mõnedele küssadele vastust...
Kustikuu alguses (täpne kuupäev on selgitamisel) läheb lahti.
Niikaua studeerin müütide-saagade seas, kasutades needust isiklikult.
Noku talu legend on vist säälsamas taluvaremetel sildistatud: läksid perepojad simmanille, tagasi ei jõud. Leiti vaid akordion laukaservalt.
Aegviidu raja alguses saavad ratturid mõnusalt künkaid nühkida, üle kümnenda käigu vist üles ei saagi.
Valgehobusemäe keskuses on ehk kohvikki lahti, võid netist perra kaeda, siis seal hea pausetada. Ujuda saab seal kah.
Kakerdaja laudteel rattaga sõit saab teil põnev olema. Midagi ületamatut seal pole (üks õhtu tegime naisega spontaanse läbisõidu ratastega), kaks lauda kõrvu annab piisava laiuse, aga alguses tekitab pinget ikkagi (käänakud) ja kitsa kummiga võib laudade vahele kinni sõita ning mülkasse külili lennata. Kohati (järve ääres) vajub laudtee ka päris vee alla, nõrganärvilisemad võivad end jälle mutta ehmatada.
Kohati on üle laudtee mõned kõveramad puud ja madalamad oksad, võimalus pea ära lüüa.
Enne Kakerdajat on loopealne ja enne toda on soopealne - seal on tubli 300 meetrit sügavaid ja laiu lompe.
A vot Kakerdajast ja Voosest edasi ei tea, jätsin midagi järgmiseks korraks kah avastada.
PS! Siil ei jäta mingeid jälgi :o)
Nonii...
Kaesin raja üle, enamvähem on selge, kuskohast minek saab olema. Kakerdi rappa ma täna ei jõund, aga see jääbki mulle avastamiseks - Soosauna mant keerasin ratta tagasi Jäneda poole.Pole nii pikka retke enne ette võtnud, et lõpuks ratta spidokas teatas 75verstasest läbisõidust + hommikune bensukasse sõit ja tagasi ca 11versta, 3verstane poeskäik lisaks. Revali tornid on langenud:D
Senine tippmark oli siis, kui ma noor ja loll olin - 64km.
Keskmiseks kiiruseks tuli mingi 18km/h.
Viimased 4km sai läbitud maaru raahulikult, kuna kuradi kramp hakkas kintsudes pistma.
Rehesaare kivikesele ma ei jõund, kuigi oli plaanis ka tuu üle kaeda - kurradima parme oli paksult nagu sein ees, et targem oli ots ringi keerata. Ei tea, kas odav odekas on kioskidest lõppend?
Postita kommentaar