Mandun endiselt...

Letargilisest mandumisest on raske välja tulla.

Lihtsalt tahtsin ütelda, et ma elan veel.
Aga kui kauaks mul seda va eluvaimu on, ei tea isand Surmgi.
Kuigi kunagi ammu selgitati mulle käejoonte abil, et eluaasta 75 olevat mu viimane tärmin.

Mida ma viimastel päevadel siis tegin?
Ausalt ütelda, mitte midagi kasulikku.
Ei ühiskonna ega iseenda heaks.
Sellest on üksjagu ka süümekad tekkind.
Paari kohta olen end lubanud, nagu närune prostituut, tööd tegema, aga vett on tõesti ülearu tulnud.
No ei saa puile ega maile.
Aga nagu klassikud on ütelnud – loll, kes vabandust ei leia – olen mina oma logelemise päevad ajanud vihma kaela.

Eila läks mõistus täitsa metsa, haarates vabiseva keha kaasa.
Tagasi tulles olid jalad märjad ja meel hüva: sai midagi kasulikku ärr teha.
Panin võsalõikeketta oma mootorvikatile külge ja lasin mõnuga.
Toomingavõsaja muu väheväärtuslik langes ja üdinoor lepik harvenes.
Samas sain aimu, mida ja kust järgmise aasta puud võtan.
Soopealsest kaasikust.
Kui viitsin...

Õigem oleks mul nüüd ennast linna tööle munsterdada, kuid jällegi see saba-ja-nokk-lahti/kinni asi jääb segama– elamise koht?
Muide, pärast pikaleveninud arutelu iseendaga, olen jõudnud järeldusele, et müügimeest minus pole...

Mandumine võib jätkuda...