Teate, kurradi igav on, raip!

Mida teeb igavlev inimene?
Ei igavle!
Ta püüab oma ellu vürtsitada vürstiliste seiklustega.
Iseasi kuidas need välja kukuvad.
Novot, mul oli kohutavalt igav.
Otsustasin, et viin purgitäie sülti ja veel mõnda asja Kadrinasse.
Bussiga ei raatsind minna – pilet kallis, küll jõuab talvel.
Rattaga siis paningi ajama.
Teadsite, et Tapal on värske kergliiklustee valmis?
Mitte see tee, mida te igal õhtul tassidesse valate.
Asfaldi all ja puha.
Ma mehike jõuan Tapa vanade kroonukasarmute ette ja otsustan seda teed proovida ja sisse õnnistada.
Kulgen sel teel ja mõtlen, et tore, kui linnaisad mõtlevad sel teemal ikka jube heasti.
Ainukene häda, tempokamat sõitu siin ei sõida.
Olen läbinud kuskil kolmveerandi sellest teelõigust ehitusmaterjalide poeni, kui märkan, et kollast värvi traktor kopaga hõivab kogu teelaiuse.
Jäi seisma ka teine.
Jättes mulle möödumiseks kitsukese ala.
Mina, vana laiskvorst, ei viitsinud muidugi rattalt maha ronida, jätkasin oma kulgemist kitsastest oludest hoolimata.
Sain juba trakatsist mööda, kui esiratas vajus pehmesse muldkehha kinni.
Edasine käis kiiresti nagu actionfilmis – mina oma rattaga pikali nagu kuuli saanud hobusega kauboi.
Kargasin kohemaid püsti ja noogutasin, et kõik on kombes!
Hüppasin uuesti ratta selga ja panin edasi.
Paarsada meetrit edasi panin taas käntsu, seda suurema kiiruse peal.
Silmanukast jälgisin lahtiolevat peni, kes parajasti jalga tõstis ja kelle mutist perenaine kõndis selsamal teel.
Aga see asi jäi mul hoomamata, et tee tegi väikese jõnksaku.
Hea, et ma vastu valgustiposti ei pannud, olnuks ehk Tapa äärelinn õhtul pime ja minult kasseeritakse viimsedki veeringud tengelpungast.
Vähemalt purgid jäid terveteks, kui ma kompasin oma laadungit.
Hiljem selgus, et 3liitrine purk sai ikka obaduse kirja küll – pragu oli sees.

Aga noh, saite nüüd jälle kõhutäie teise õnnetust lugedes naerda.
Ma küll irvitasin takkatraavi.
Ja triikisin ja triigin ikka veel käelabaga valutavat vasakut külge.
Kui sealt kergliiklusteelt ärr taas suure maantee peale keerasin, siis millegipärast enam neid kukkumisi ette ei tulnud.
Takkajärgi mõeldes, ehk süüdi olid „kitsed“, kes sõitsivad mulle vastu oma sinivalge masinaga, enne kui ma keerasin ker.lii.teele?
Nagu laterna magica...