Elupõlise kaotaja pihtimus

Üks asi, mis mind kunagi häiris, on enesehävitamine.
Eriti rahutingimusis.
Sõjas aga pidid kõik võtted lubatud olema.
Samuti nagu armastuses.
Kuid kas armastus on sõda, kahtlen selles vägagi.

Seda enam olen ma täheldanud omaenda kaotuste (jah, võite pole mul kunagi olnud) perra, et olen hakanud end hävitama.
Sündimisest saadik olen ainult üle trumbanud suursugust Surma.
Senise elu jooksul lausa mitu korda – seda kõike minust mitteolenevatel põhjustel.

Selge see, et juba nõukogude armee tohterdajate konsiilium tunnistas juba ette ja taha, et rahuajal mina ei sobigi kahurilihaks – sellekohane tunnistus on mul ka olemas voennõi bileta näol. Kui vabariik taastati, siis sealses tohtrite konsiiliumis mind naa palju ei uuritud, kuid ega sealgi minu molu näitamine asjapulkadele rõõmu teinud.
Sõda jäi tulemata, minugipärast las ta ollagi olemata.
Üks asi on kindlamast kindel, et kui me sõdinuks oma kõvemaid mehi vähemaks, olnuks mul lööki naiste seas. Kuid sel tingimusil, et võõrvägi peale sõjapidamist tagasi tõmbub. Vaevalt sedagi kunagi juhtub.

Hiljuti avastasin, et ma hävitan ennast.
Seda tasakesi
Ma ei saa aru, miks see keelatud on?
Samas hävitan ka vaenlast elik hingevalu iseendas.

Nõnda, aitab tagasivaatest...
Nüüd täiskäiguga - edasi!