Pööningul

Väide, 

et igaühe jaoks on kuskil keegi,
muide, 

minu jaoks kuidagi ei eksisteeri... 

   Püüdsin hästi vagusi nurgas olla ning vaadata ühes suunas.
Fokuseerides tabasin kogu aeg kindlat punkti seinal, mis osutus pärast mõttetööd lihtlabaseks kärbsesitaks. Vastupidisel juhul aga oli kogu ruum mul nagu peopesal.
Kahest aknast immitses kahvatut kuuvalgust, mis tungis luitunud kardinate vahelt sisse, andes toale veidi groteskse välimuse. Kaks vanamoelist ümmarguste servadega kappi seisis mõlemil pool ust, moodustades stiilse urva. Kappide peale oli ridamisi kulunud välimusega metallnurkadega papist kohvreid laotud, andes tunnistust minevikuhõngulistest pikkadest reisidest. Ühe kapi kõrval vasakul seinal rippus roostetanud naela otsas odavakoeline ristkülikukujuline rõhtasetusega raam, mille tuhmunud klaasi taha oli surutud mingisuguse võõra maa motiividega maal, paremal seinal aga kellegi portree. Kapi all hööveldamata laudpõrandalt paistsid mõned areldi väljapiiluvad tolmukorraga kaetud pudelid.

   Kaks üsna lõbusas seisus selli astusid ruumi. Nende vahel oli kott, mis kõlises kuidagi tuhmilt. Ettevaatlikult piieldi ümberringi, otsekui tahtes veenduda, et kedagi teist selles kambris ei ole. Aga nad olid ainsad elusolendid, kui mitte arvestada mõne poriseva kärbse, kes tiirutas siin nurgas.
Vaikselt sosistades panid nad kandami keset tuba maha ja astusid kumbki eraldi akna manu, kust ettevaatlikult ja areldi välja vaadati. Veendudes et on ohutus kohas, astusid nad koti juurde. Kuuldus vaevukuuldav heli, mis sarnanes tõmbluku avamisena. Meeste näod muutusid rõõmsamaks. Sosinal hüütud „Proosit!“ peale pudelite lahti korkimist, sirutasid mehed nüüd selgi sirgu. Rüübates otse pudelist mõned lonksud, vaatasid nad ruumis ringi – kas midagi viisakamat istumise alla ka saab? Kahetseval ilmel olid nad inverteerimise lõpetanud.
„Egas midagi, tuleb muslimi kombel, rätsepistmes edasi õltsi pruukida.“
Mõlemad mehed vajusid mainitud istumisasendisse ning vahetasid omi mõtteid vaikselt edasi, vahepeal rüübates pudelist, et suu ära ei kuivaks pika jutuajamise aegu. Varsti kostus paari tühja pudeli veeremist laudpõrandal, mille järel taas tuhmivõitu lahtikorkimise heli kostis. 

   Kuuvalgus liikus aegamisi edasi, jättes mehed sinnapaika jutlema, justkui viidanuks, et see kahe mehe seltskond paneb igavuse pärast haigutama. Põrandat kattev paks kohev tolmukord teatas kuuvalguse uuriva pilgu all, et siin pole ühtki hingelist tükimat aega käinud peale hiirte ja majarottide.
 

 „Kuule, mulle tundub, et keegi jälgib meid seal nurgas.“
„Siin või?“ oli teine segaduses „Siiani on su sisetunne alati õigeks osutunud, nii, et kaeme järgi!“
Mõlemad tüübid pistsid käed kotti ja vargsi tõmmati sealt taskulambid, mis ka kohe põlema süüdati.
Valgusvihud kompasid mainitud nurka, et liikuda mööda seinaäärt teise nurka.
„Paistab, et su sisetunne hakkab otsad andma!“
„Ei usu! Näed, paksu tolmukorra all on mingisugune purk!“
„Arvad, et seal elab päkapikk?“
Mõlemad mehed liginesid tasa ja targu nurgas asuvale purgile.
Üks neist kummardus ja puhus tolmu purgi seinalt ning jäi seda, silmad täis õudust, jõllitama.
Teine tardus soolasambaks.
„Kaome nüüd siit!“
Mõlemad mehed väristasid letargiast vabanemiseks õlgu, taganesid vaikselt.

Nähtud pilt jäi neile kauaks meelde - purgis ligunes mingis vedelikus avatud inimese kolp ja viis paari silmi.
Üks neist silmadest vaatas jultunult kohkunud meestele otsa.

  Mõni minut hiljem haaras pööningut taas harras vaikus.