Surilinas suurlinn

Nõnda, et suures linnas sai ärr käidu, kuid mitte miskit tänuväärset ma ei leidnud ega näinud.

Seal pole midagi, ausõna. Täpselt nigu mingisugune väljasurnud kant.

Nii nagu vanas 80-ndate lõpu anekdoodis:

Vana venelane jahutab noore semljaki kihku minna tolleaegsesse Pribaltikumi: „Ära mine! Seal elavad inimsööjad – kõik, kes sinna läinud, mitte ükski pole sealt naasnud!“

Rock'al'maare kandis tegin einepeatuse. Tellisin mäkist miski joodavusevedelikku ja ena imet – krossisant anti pealekauba – kuu lõpuni pidi kestma siuke kampaania. Siis peale kehakinnitust panin padavai edasi. 

Õige teeotsa leidsin enam-vähem üles. Ma ei oska ütelda, kas mulle on antud siuke hea mäluollus, et taipan isegi linnaliikluses jalgrattaga sõidusuunda hoida? Noh nagu mu ajju oleks sisse monditud mingisugune kepsulaadne seade.

Ratas keldrisse ja kolisin juba oma kompsud munalaadsesse masinasse.

Ega siis suurt vahtimist olndki. 

Tuli käised üles koorida ning kaks päeva läkski suure töö tähe all.

Eila õhtul tagasi tulles mõtlesin senise elu üle järgi ning leidsin, et ma vajan tuuletõmbust.

Aga see tuul peab igati orkaani mõõtu välja andma.

Umbes siuke nagu Jupiteril tormab...

Täna hommikul, enne ärkelungi, algas mingisugune pildiseeria kuskilt bensukast, seejärel tulid mingisugused meloodiliselt sisendavad laulusõnad ja takkatippu veel umbkaudu selline kindel veendumus, et sellesamuse eestikeelse looga esinedes Soome riigi eest panna teatud festival kinni.

Kurat, kus on mul ikka jultumust...