Prisma valguses

Üldiselt olen ma, kui rahalised vahendid lubavad, margitruu.
Näiteks olen ma seniajani läbi ajanud Nokia telefonidega.
Vahepeal olid mul eriku poeg ja mootor olav, aga need olid kunagi lühikeseks ajaks soetatud.
Kummiku vastu ei saanud neist keegi, alati oli selle firma toodang teistest peajagu üle.
Eriti akukestvuse poole pealt.
Seetõttu olen jälginud, süda veritsemas pisaratest, kuidas jänkid põhjanaabritele kotti pähe suruvad, et see giljotiini alla viia.
Jah, akna versiooni ei kavatse ma omale soetada.
Pigem olnuksin ma nõus Meegoga, mis olevat kasutajate sõnul ideaalne platvorm.
Või Symbianiga.
Windowsi mobiiliversioon – tänan, EI!
Teadagi, tagauksed on selle pisipehme toodetel alati lahti.

Kellel üldse on vaja teavet selle kohta, kus ma parajasti situn-kusen-öögin?
Jänkistani julgeolekuasutused ei peaks üldse minu tagasihoidliku isiku vastu huvi tundma, kuna ma ei kavatse sinna territooriumile oma sitaseid seenetand varbaid tõsta.
Aga ma vean pudeli viina peale kihla, et nad teavad rohkem minust, kui ma ise seda teadvustan.
Ka sinust teavad enam kui küll...
Sest kogu maailma hõlmav interneedus on sealse kaitseministeeriumi omand.