Kord antud lubadused tuleb tegudeks vasardada

Kui ma eelmisel sügisel suures linnas käisin, jäi mul ühtekomateist kevadesse lubatud.
Nüüd, kus maja akendevahetus (seitse akent vahetati välja – rohkemaks ei jäänud enam vahendeid) selja taga, saab ehk sügisene sõnaandmine ka tegudeks taotud.
Kui nüüd mõtlema hakata, on tegemist küllalt ka siin kõikide poolt hüljatud maakolkas, siis hetkeline keskkonnavahetus annab ehk impulsi või vähemalt stardiabigi juurde.
Võib-olla isegi häid mõtteidki.
Igal juhul – üks asi korraga.
Mitte Napoleon Bonaparte moodi, kes väidetavalt seitsme erineva tegevusega korraga end vormis hoidis.
Nii et näis...
Otsustasin endamisi, et mõistlikum peaks olema linnas jalgrattaga liigelda, kuna kohaliku transpordi kasutamise tasu on üle mõistuse kallis minu jaoks – 3,2 rubla kokku, mis teeb Eesti kroonides kusagil 50 ühikut.


Muide, eile hommikul, enne ärkamist nägin midagi unes, mis mind siiamaani painab...