17.11.13

See hirmutav peopesal lebav ilmamaa

Tegelikult seesinatine „suure gee pluss“ hirmutab mind üksjagu.
Mitte nii drastiliselt, kuid mingil määral too tekitab siukse kummalise tunde peitu pugeda.
Kui võtan lahti rubriigi „Leia inimesi“, siis tundub mulle, et neil, kes juba mu listis, on terve ilmaga sinasuhted sisse säädnud.
Ka minu tagasihoidliku isiku jaoks väga kuulsate ja vähemtuntud inimloomadega.
Ma juba pelgan oma vähest, kuivõrd olematut võõrkeeleoskust.
Meitemaa tuntud isikutega ma ka ei saa tuttavaks end teha, ehkki tean, et tänapäeval ainult tutvustesidemed ainult loevadki parema töökoha vms. otsingul.
Sest ma olen äpu.  Suhtluses ja muudes sidemete loomises.
Ma vähemalt tunnistan ausalt ja avalikult, mitte ei salga seda maha.
Minu ampluaa pole mitte see, kui paljusid tuntuid ja tundmatuid kuulsusi ma tunnen ja oma listis esitlen, vaid keda ma võin usaldada.
Vaat see usaldus on omamoodi nähtus.
Seda aga „suur gee“ ei suuda enam pakkuda, kuigi kasutajaskond pole selles süüdi.

3 kommentaari:

TwD ütles ...

G+ ei ole Fb ja minu jaoks selle völu ongi. Ned paarsada tyypi lisasin puhtalt selle järgi, milliseid pilte nad postitavad. Möne olen ära vötnud ja möne lisanud. Vähe on aega jäänud yldse arvutis olla. Aga kui ykspäev on aega, siis on nad seal olemas. Kui möne tööd on eriti huvitavad, lähen tema profiilile ja vaatan albumeid. Kogu seina niikuinii ei jöua jälgida, aga alati on huvitav, kui lehe avan. Kes on su ringis, selline on su sein :)
Sama vastupidi (ilmselt) - iga nädal lisatakse ka mind. Ma isegi ei vaata, kes mind omale lisavad - niikuinii ei tunne.
Suhtlust vöid arendada ja vöid ka mitte. Sellega ei muutu midagi, kui oled fotograafiast huvitatud - pildid räägivad enda eest.

A. I.V.O. ütles ...

Eks tuu naa olegi.

Sinu puhul on huvitav see, et oled avastanud/jaganud midagi sellist, mida kaedes ma olen mõne G+ seotud indiviidi blogiposte jõllitama jäänud - jah, mõned on geeniused, millise vaatenuka alt nad jäädvustavad hingematvaid hetki...

Teiste puhul aga on sõnaline pool vaimukas, kuid nagu vanasõnagi väidab, on ju üksainus talletatud visuaalne hetk rohkem väärt kui sada sõna.

Kogu eeltoodut arvestades ei jõua ärr imestada, miks küll inimkond üldse kirja poole üldse pöörduski?
Võinuks ju vabalt piktogramme täiustada.
Samas tuleb aru anda, et kiri andis inimeseloomale võimaluse mõelda kriitiliselt, arendada fantaasiat ja unistada suurelt...

ÖöHulkur ütles ...

Hah. Mia tei puht omma lõbu mõtten nink nuhkjite segadukse sihe aamisess tolle plussmärgigä munakõllatse konto. Lisäss viil tuu, et mõne kotukse pääl tahass kommentiirda, a ei lasta niisaate sihe vai tulleva' egätsugu liba' kah miu nime all mölisämä. Sis om ää, ku määneki asi om olleman, nigut mõni pruugi lõustaraamatu vai twitsutaja kontot sammass tarbess.
Telhvi vai postimiis näitüksess - sääl mia logi vahel sihe.
Konto om mudu siuke, nuh, vällämõelu' andmiga. Nink egä viitsi väegäde sääl toimendada kah. Sammamuudu mõttetu nigu facialbook.