Imelik

Imelik tõesti.
Kui vägisi ma ka kaine rool püüan olla, on pea tühi, et anna aga olla.
Aga niipea, kui vastu tahtmist rüüpan mõne sõõmu kangemat, on mu peakolus koheselt häid ideid tulemas.
Nõnda nagu mul viimasel ajal on välja kujunenud.
Käisid mul külalised. Niisama targalt kui tulid, läksivad nad ära – nad ju ülikarsklased, mitte sõõmugi ei võta nad suu sissegi, kuigi üks võinuks muga kokku lüüa, aga ta oli teiste sõidutaja. Teistel polnud juhilubegi.
Minu eetika ei luba üksi teiste seas juua, lihtsalt peab olema paariline, kellega kokku lüüa.
Seega – jutt ei jooksnud ega möla hiilinud.
Polnud paar päeva vahepeal aega ka sellele mõelda, kui eila võtsin ühe punnsuutäie hästi kanget koduõltsi peale metsatööd. Noh niiöelda – preemiaks. Täna hommikul ärgates oli mul üks idu peakolus tärkamas. Võtsin ja panin paar ridagi kirja, et meelest ei ununeks. Päeva edenedes küpsetus ajukeemia saadus juba enam-vähem toorikuks, mida ma kohekohe kirja hakkan panema.
Seni lödisege ja kannatage.
Las pärm teeb oma töö...