Alguse asi

Mõtlesin, et prooviks lõpuks ärr Tarbatu Kondiaurumasinate Suursõidu.
Neljapäeval siis rihtisin 15 verstase ringi oma 45 minutiga, mis ilmselgelt on kuidagi aeglane tiirutamine.
Reedel tegin kaks korda pikema tou poolteise tunniga. Viimatinimetatu oli ka pikemate tõusude ja langustega. Jänedale jõudes põikasin endisesse meiereisse sisse, kus nüüd asub toidupood. Ostsin sealt pooleliitrise pudeli mahlalaadset ollust ja paar sokobatooni. Noh, viimaseid on hää ju energia taastamiseks ärr kasutada, kui võhm otsa saab. Astusin siis poeruumist välja oma ratta manu ja keerasin pudelil korgi pealt, tõstsin suule ning kulistasin mahlavee kõrist alla. Kümnendiku jagu jäi kuskil alles.
Aga siis kuulsin kedagi rääkimas. Vaatasin ringi – mida kuradit – kedagi polnd. Siis avanes ühe punase auto uks ja üks vanamees andis endast märku. Mu küsiva pilgu peale ta seletama, et tema nägevat esimest korda elus, kus terve pudel korraga nahka pistetakse ilma, et pausi tehakse või kõrisõlm lõnksuks. No mina vastu, et omal ajal tatikana sai kooli intris harjutatud kolmandikuliitriste limpsipudelitega vett kaanida...
Ajasime veel tühjast-tähjast juttu, kui autojuht poest väljus ning autole hääled sisse lõi.
Kallasin selle viimase tilga kõrri ning astusin tagasi poodi, kus ma tagastasin taara.
Ega passimist olnudki, kui sadulasse ja edasi sõita.
Kottu naastes ei tundnud küll, et oleks miskit väsimust kallal olnd.
Laupäeval mõtlesin pääle tuhlite mahapanekut, et võtaks ja sõidaks kondipehmendamiseks mõnikümmend versta, aga ei viitsinud. Võtsin pitsitäie viskit hoopis.
Täna aga kütsin sanna soojaks.
Homme tuleb lõhutud puude hunnikust pliidipuid laduma hakata.
Õhtul, kui ilma peab, võtan ja sõidan Tamsalu ringi ärr – ca 40 versta kokku.