Uuel aastal uue hooga!

Nõnda nagu omaaegsed entusiastlikud pseudokomparteivaatelised loosungid kõlasivadki...

Aga, kuna mul pole uut hoogu kuskilt võtta, püüan tiksuda väsinud moega edasi.

Üks raadiumi mölin teemal „Sisekaitseakadeemia üleviimine Narva” sai mu paheletänu osaliseks.

Kardetase, et siis on kõik selle asutuse lõpetanud venekeelsed-meelsed.

Rohkem ma ei viitsinud seda arutelu kuulata, sest mu oma mõtted summutasivad kogu selle raadiumimölina ärr.

Nii küsingi (pseudo)rahvuslaste käest, mida nad on ärr teinud, et Narva linna eluolu eestimeelsemaks-keelsemaks muuta.

Muidu nad itkevad pidevalt sellesinatise Tarbatu Rahu üle, et seistakse loosungitega, milles nõutakse piiride puutumatust ja muud sellega seotud, Tumpää lossi man, skandeerides valihäälselt nõudes tagasi nii Jaanilinna tagust kui ka Petserimaad. Mis Laidoneri nägemuses said need alad olla ainult puhvertsoonideks. Võtku nad jalad selge ja koligu nagu üks mees Narva elama, muutes oma kohalolekuga sealset kogukonda rahvastikuosakaalult eestikeelsemaks ja -meelsemaks. Sama võiks ka teiste suure vene osakaaluga linnades toimida. Aga ei! Revalis-Tarbatus on neil mugavam kära teha ning aega viita.

Mõelge vähe kaasa – kui kremliidid oleksid ka tagastanud Tarbatu Rahu piirides, olnuks meil sisuliselt kaherahvuskeeleline riik, mida on tükk maad kulukam hallata.

Nõnda, et tasub mõelda järgnevalt – hää, et niigi läts!

Mis siin ikka...

Täna, kurat seda teabki mis issanda aasta oletataval viimasel päeval – sest, olgem ausad, noid kalendripäevi on igal ajastul väänatud küll ühtpidi ja keeratud karvupidi teispidi – tunnen mina oma hinges lasuvat tohutut üksildustunnet. Vot see raisk on alles koorem. Seepärast tunnetan ma vajadust üksinda sassi pindiste kuuspakk kõrist alla libistada ning lollakastotaka ilmega oodatavat metsatagust koletulestikku jõllitama jääda.

...siin on draamat nii et tapab...

Toda muidugi juhul, kui ma enne ärr ei vaju. 

Kui eelnevast kogusest väheks jääb, siis tuleb drastilisi taaruvaid ja samas ka ebaühtlasi sammukõminaid kaasata – pilk kangemakraadiliste joovastavate jookide poole suunata. 

Loodetavasti ma seeläbi mingit draamat ei etenda – monoloog iseendast iseendale ei paku kuigi suurt huvi, mis veel laiast publikumassist tahta...   

Tegelikult lekib seda va draamat juba ülalolevast pildist küllalt.

Täiendus eelmisele mölinale

Peale sauna, kui mustus sai maha saetud, eraldati mu ajumassiivist paar asja, mis eelmises kribatükis mainimata jäid.

Nimelt, kui oma arust rattasporti harrastasin ja selle käigus presidendiraja läbisin, siis Jänedal tulin Piibe maantee peale, kusjuures ülejäänud teekonnast puhus vastutuul, siis mina küll aru ei saa ühest pisiasjast – selle 60 kilomeetriga võtsin kaalust alla kõigest 300 grammi? 

Kodus kontrollisin järgi – enne sõitu näitas kaal mu raskuseks 91 kilo, siis pärast sõitu aga kõigest 90,7. 

See asjaolu pani mu sõidutahtele ränga põntsu küll.

Tarbatu raekojaplatsil, kus lokaalis „Suudlevad tudengid” õgisin oma lõunasööki sakslaste jutuvada saatel, millest mina ühtki sõna ei mõistnud, märkas mu vennas Ansipit. Ansipil oli vist jube kiire, igatahes ta rühkis kindlate sammudega rahva seas Emajõe suunas. Ma muidugi ei saanud oma keelt hammaste taha jäetud ja hüüatasin kohtlaselt – Heia! Brüsselist on teid ka lastud tulema või vallandatud...

Vaevalt, et ta nüüd mind kuulis, kuna kõrvallaua saksakeelne mölin summutas sellegi vähese ärr. 

Mingi jahumine toimub vaktsiini-teemal...

Ma ka mölisen siis sel teemal väheke.

Kaitsepookimine peaks olema inimlooma enda sisekaemuse küsimus, millele ta vastust otsib.

Kui ta tahab noid torkeid saada, siis palun, keegi ei keela.

Aga kui riik hakkab siin oma jura ajama, nagu Rents meile vahendab, et ei maksa ühtki kopkat vaktsineerimata noorindiviidide vanematele ega taga ka lastehoiukohta, siis on midagi mäda selles riigis.

Ausalt ütelda on siin sammuke diktatuuri poole õhus.

Meile on paraku serveeritud, et vaktsiinide väljatöötamine ja tootmisse andmine on väga kallis lõbu. Jah, kahtlemata on see nõnda. Samas, vaktsiinide koostisosad on uduloore all – viidatakse ärisaladusele.

Kuigi viimasel ajal teadlikumad inimloomad on poodides hakanud lugema, millest joomad-söömad tehtud on, sest seda solki, mida meile pähe üritatakse määrida, on ülearu palju. Sellest siis ka igasuguste allergiate ja laktoositalumatute vohamine, mingist gluteenitalumatust röökimata. Ja kusmanu olen korjanud kunagi üles infokillu, et laktoositalumatus oli omane ainult neegritele – meie põhjamaisele natuurile on laktoositaluvus juba sajandeid, kui mitte aastatuhandeid, sisse kodeeritud. Aga näed – mingi protsent inimloomi on meil laktoosiga hädas ja seetõttu on vaja laktoosivaba piimatooteid.. Absurdi tipp on see, et müüakse ka laktoosivaba piima – piim pole kunagi laktoosivaba Joogu siis vett, mitte ärgu solkigu meie söömajoomat, lisades mingit ainet juustu sisse, mis teeb laktoositalumise võimalikuks ka talumatutel.

Tulles käesoleva mölina alguse juurde tagasi, siis kaitsepoogitud inimhakatised ei tohiks ju loogika kohaselt enam haigeks jääda, siis millest see paanika, et enam kaitsesüstimisteta lapsi ei lasta kollektiividesse suhtlema, sest nad levitavad haigusepisikuid.

No kuulge, siis on kehva vaktsiin, mis sai verre pumbatud.

Ametnikud on linnud kirja pannud ja kantinud maksuraha nõndanimetet tervisekorporatsioonide arveladudesse.

Tohtrid on aga rääkinud, et hilisem mumpsi-sarlakite-leetrite läbipõdemine on hoopis rängemate tagajärgedega, seetõttu olekski vast noore organismi proovilepanek tervitatav.

Mulle pole ühtegi kaitsepookimist tehtud, kuigi mu haigusloo kirjade perra olen kõikvõimalikud torked ärr saanud. Ning olen hullud nakkushaigused, nagu need olivad mõnenädalavanuselt külgehaagitud nakkuslik kopsupölemine, hiljem ka mumps, sarlakid-burlakid, leetrid, kõik lapseeas ise ärr põdenud. Koolipõlvest meenuvad mulle lihtlabased külmetamised ja nende tagajärjed – köha-nohu. Üldiselt oli mul terve Pööbelmanni stuudiumi ja intriaeg ilma haigusteta ja luuslangilöömisteta läbitud. Pööbelmanni-ajastust puutusin kokku kollatõvehaigusekahtluse käes vaevleva klassivennaga – mind too hepatiit ei tahtnud, nagu ka suu- ja sõrataud. Kätepesemine oli ka sisuliselt olematu, kuigi mõnikord sai sedagi teostatud kasvunnide valvsa pilgu all. Aga kesse ikka viitsis meid kogu aeg jälgida?!

Aga elan.

Kuigi peaksin kõigi allikate põhjal teises ilmas olema.

Minu elu on ikka minu oma, mitte ei kuulu mingile hvarmaatsiavirmale.

Ahjaa, üks kild tuli veel meelde – nimelt inimkonda üritatakse piirata, maakera ei talu sellist massi, siis selleks on vaktsineerimine üpris hea moodus. Taudide ja sõdadega seda ei saa teha, polevat humaanne, kuid kaitsepookimiste abil on võimalik selekteerida valikuliselt ja see kõlab ka inimlikumalt. Valikuliselt selliselt, et mõned kaitsepookimise ohvrid jäävad lastetuteks...

Loll, kes vabandust ei leia

Pimeduse müstika

Arvestades seda, kui palju inimloomi (pidavat üle 8tuhande olema) juunikuu esimesel päeval Tarbatu kondiaurumasinate rallile väntama saabub, pooled neist ilmselt ilmutavad end ühistransaga, siis ma ei viitsi hakata närveldama selle üle, et kas Elron saab mu kohale toimetatud.
Sellega tahan ütelda järgmist, et jääb mul osalemata ülaloleval üritusel. Kuigi selle aasta plaani sai see suure hurraaga võetud.
Mõtlesin endamisi, et teen ise sel päeval oma rattaralli.
Teekond on väljamõtlemisel.

Eila tegin oma kondiaurumasinaga 45,83 kilumeetrise ringi ajaga 1:58:29, keskmiseks kiiruseks kujunes 23,2 km/h. Suurimaks kiiruseks kujunes sedakorda kõigest 38 km/h.
Marsruut kujunes selliseks: kodutanum-Linnape-Lehtse-Jäneda-Aegviidu-Jäneda-Käravete-kodutanum.
Muljed sellised, et pääsedes kollasest rapsilehast eemale, tundis mu nina kaskede hõngu. Jäneda ja Aegviidu vahel võttis võimust aga männilõhn.
Mõte liikus sinnapoole, et võiks kohe randa minna, vandudes samas kuuma liiva varvaste vahel ja kasta enda higine kere jahedasse merevette...

Nippe eelseisvaks eluks

Viimane nädalajagu päevi kulus vihmavarjus olemisele.
Täna võtsin ilma igasuguse ettevalmistuseta juba pikema teekonna ette.
Edasi-tagasi sõiduna läks kirja 91,69 versta, ajaliselt sõitsin selle maha 4 tunni ja 25 minutiga.
Muud parameetrid keskmise kiirusena 20,7, maksimumina sain kirja 43,5 versta tunnis.
Selleaastane kogusõit kuvati 304,7 kilumeetrit ja totaalne ajanäit 15 tundi 18 minutit.
Tegelikult selle mölina eesmärgiks oli teha inimloomkatseline proov, kuidas ja kas üldse saab ilma ettevalmistuseta niinimetet keskeas inimloom Tarbatu Rattarallil 70 versta läbimisega hakkama. Tuleb tõdeda, et saab küll.
Kuigi tagasiteel oli krambitunne säärekates, selleperast võtsin ka hoogu vähemaks.
Vale toitumine, mis muud.

Pühapäe käisid külalised – tõid sampuse ja sikspäki jagu Sassi.Sampuseputli kaela katvat fooliumit ei saadud kuidagiviisi ära, siis mina, kui vana ahviaasta väljalase, koorisin toda nagu banaani.

Alguse asi

Mõtlesin, et prooviks lõpuks ärr Tarbatu Kondiaurumasinate Suursõidu.
Neljapäeval siis rihtisin 15 verstase ringi oma 45 minutiga, mis ilmselgelt on kuidagi aeglane tiirutamine.
Reedel tegin kaks korda pikema tou poolteise tunniga. Viimatinimetatu oli ka pikemate tõusude ja langustega. Jänedale jõudes põikasin endisesse meiereisse sisse, kus nüüd asub toidupood. Ostsin sealt pooleliitrise pudeli mahlalaadset ollust ja paar sokobatooni. Noh, viimaseid on hää ju energia taastamiseks ärr kasutada, kui võhm otsa saab. Astusin siis poeruumist välja oma ratta manu ja keerasin pudelil korgi pealt, tõstsin suule ning kulistasin mahlavee kõrist alla. Kümnendiku jagu jäi kuskil alles.
Aga siis kuulsin kedagi rääkimas. Vaatasin ringi – mida kuradit – kedagi polnd. Siis avanes ühe punase auto uks ja üks vanamees andis endast märku. Mu küsiva pilgu peale ta seletama, et tema nägevat esimest korda elus, kus terve pudel korraga nahka pistetakse ilma, et pausi tehakse või kõrisõlm lõnksuks. No mina vastu, et omal ajal tatikana sai kooli intris harjutatud kolmandikuliitriste limpsipudelitega vett kaanida...
Ajasime veel tühjast-tähjast juttu, kui autojuht poest väljus ning autole hääled sisse lõi.
Kallasin selle viimase tilga kõrri ning astusin tagasi poodi, kus ma tagastasin taara.
Ega passimist olnudki, kui sadulasse ja edasi sõita.
Kottu naastes ei tundnud küll, et oleks miskit väsimust kallal olnd.
Laupäeval mõtlesin pääle tuhlite mahapanekut, et võtaks ja sõidaks kondipehmendamiseks mõnikümmend versta, aga ei viitsinud. Võtsin pitsitäie viskit hoopis.
Täna aga kütsin sanna soojaks.
Homme tuleb lõhutud puude hunnikust pliidipuid laduma hakata.
Õhtul, kui ilma peab, võtan ja sõidan Tamsalu ringi ärr – ca 40 versta kokku.

Kas teate ka?

Et uudiseid on aina raskem seedida ja setitada. 

Ei oska kohe öelda - äkitse on mu soolikad ärr kuivanu ja veresooned lubjastunu?
Mõtlesi küll, et lähe siis murega tohtri manu, a tuu on hoopistükkis poole kohaga Soomes – Pealtnägijast nägin.
Otsustasin, et sellel suvel siis munsterdan tohtrivahetuse ärr.
Et hakkan siis ausaks järvakaks? Seda vaevalt.
Teen Krõmmi! Hakkan valjuhäälselt nõudma oma kodukoha liitumist tõmbekeskusega, milleks on mu sünnilinn Tapa, mitte mingisugune Aravete, mis mingisuguse perssekukkunud ministrihärra arvates on siinse kandi inimeste tõmbekas.
Kusjuures olen kuulnud, et need, kes Amblast käivad Aravetele tööle, pidid oma allkirjad andma mingile tähtsale paprile, mis saadeti vast ministrihärrale endale, muidu kaotavad nad töökoha.
Meenutab väheke suure idanaabri mahviastiilis tegemisi, kas pole?
Ambla elanikud on paraku aastaid olnud Tapaga ühinemise poolt - seda tõendab kasvõi pookstaavidega paber, mis küsitluse käigus „Meie“ poodi jäeti ja mis saladuslikult mingil sobival hetkel „ärr kadus“.
Kusmanu mina seda allkirjadega paberit olen oma silmamunanditega näinud, aga pookstaave sinna ei visanud, sest lähtusin ausa mängu reeglitest - kuni ma pole Ambla valla kodanik, pole mul õigust kuskile oma pookstaave varesejalgu jätta! 

Ma olen seda meelt ja väljagi ütelnud, et õigem olekski kihelkondade baasil liitumised (mööda Eestit sõites näeme ju, kuis sildid on paika pandud) – sellega saaks ühe hoobiga ka vanad maakonnad 30-date piiridesse.
On meil vaja niipalju maakondi?
Kui Lepiksoni Robi oli võrokeste maavanem, tegi ta ettepaneku luua Suur-Võrumaa kolme senise maakonna baasil. Mäletate veel?
Mina isiklikult lisaksin Virumaale Järva maakonna, Tarbatumaale Jõgeva maakonna, Läänemaale Raplamaa.
Kui veel radikaalsemaks minna, siis Pärnu ja Viljandi maakonnad kannaksid Sakala, Tarbatu koos Suur-Võromaaga Ugandi, Viru+Järva Virumaa, Harju koos Läänemaaga Rävala nime.
Meil on muinasaegseid nimesid võtta küll ja küll, ainult, et mõned pseudokommunistid eelistaksid Eestimaad lahterdada ilmakaarte järgi.

Tsiklid...

Ohjah, kaugest minevikust meenub Raisakullile see moment, kus naabri perepoeg oma tsiklit putitas. Ilmselt sellest ajast on tsiklitega seostuv mul hingesügavikus kinni – no peale Roger Zelazny „Needuste allee“ lugemist ei suuda seda ihalust tsiklite vastu kustutada miski.

Kahetuhandemaseitsmendama aasta juulis jõlkusin Tarbatu Hansapäevadel, kus nagu tellimuse peale tuli Jõgevatreff südalinna laiutama. Ole ainult mees ja käi mööda tsiklite armaadat ning jäädvusta palju soovid. Õigemini nii palju kui akud ja mälukaardid kannatavad. No ma siis oma Olympusega jäädvustasingi, millest ma mõned siia lisan.

Muide, Raisakullile ei sobigi väljend – Tahan ka!

Pigem lööb tal välja veevalaja natuur tagasihoidliku sisendava ütlusega – Soovin!

Läheb mööda kakskümmend aastat või kakskümmend kuud – ja voilaa! soov täitub niiehknaa, sõltumata Raisakulli karmani raskus- õieti kergusastmest.

Tegelt on Raisakull oma tahtmistega vasta pükse saanud küll ja küll, et ta on õppinud kõik tahtmised soovideks käänama ja pöörama...

 Iga tsiklivenna unistus on omada Harley-Davidsoni. Ülaloleval ongi Buelli nahas Harrikas...

 Kuratlikult ilus Indian.

 Kuna tohtrid mulle kaherattalise ratsu luba ei anna, ma tean, siis kuidas oleks kolmerattalise traigiga?

 Seni kiman selle itaalia traavliga ringi - selle kondiaurumasina juhtimiseks pole vaja end tohtritel näitamas käia ega ka luba kaasas tarida. 

Tervislik pealekauba.

P.S. Kuna kolm esimest pilti on tehtud Olympuse seebikaga, siis põikasin selle nädala fotojahi siia blogisse.
P.P.S. Bon Jovi "Miracle"

Oh kurat küll

Nüüd sain ise ka mahti mõtlema hakata.
Enne ei saanud, kuna mõtlemisvõime oli kinni kiilunud.
Või oli see lühis, misse kahe ajupoolkera vahelisi elektrivoogusid maandas.

Õudne mõelda, kui palju juhtumisi selle ajaga toimunud on – ei jõua enam nuhkida noid.
Nagu ma aru saan, on valitseva ja mittevalitseva kliki žurnalistikal hapnenud munade hooaeg käes.

Sitt maha! - hüüdis keegi ruotslasest klassik ruotsi-eesti segakeeli.
Milllest me täna räägime?

Võiks ju aga ei pea kärssharidusest pajatada.
Näituseks käisin mina peale õdaqkeskhariduse omandamist ülikooli fuajees – kaugemale ei saanud, kuna sain aru, et see müütiline kärssav haritus jääb jalgasaamatusse kaugusesse.
Minu jaoks vähemalt.
Nüüdki tunnen, et ei ole tuu kärssharidus minu jaoks teps mitte.
Tollest arusaamisest oli vaja ainult paar silmapilku, mis ma viskasin ülikooli seinalehele.
Rohkemat ma ei saavutanud, kuna kolmandat silma läks vaja kuidagiviisi lollaka inimese kombel fuajeest väljapääsemiseks, sinna sammaste vahele, kus ma juba sain silmnägemise tagasi, et pühkisin tagasi sinna, kus mu seaduspärane koht oli.
Nagu praegugi, olles töötuna arvele võtmata, ootan, kunas õnn minu hoovile paiskub.
Soovitavalt koos kullakoormatega.
Üteldakse ju: rääkimine hõbe – vaikimine kuld.

See-eest tänan proosit siis! ma iseennast, kui olnuksin nii lolli järjekindlusega pääsenud mingeid semestreid läbi võttes magistri-, mis veel hullem – doktorikraadini ning praegu olnuksin mitte-erialaliselt linnukitkujaks munsterdanud, siis tunne kui selline on pask mis vedelpask.

Nojah, kunagi sai ühele noorele sugulasele seda problemaatikat tutvustatud, siis tema, olles läbinud ülikooli, leidis millegipärast, et seda aega võinuks kasutada ülikooli või kuskil suvalises külaraamatukogus istudes, nina raamatus kinni, vegeteerida.
Teeb see ju sama välja.
Ainult, et paberit sellise asja eest ei saa, väljaarvatud extärnina eksameid sooritades.
Kuna mul on aegade jooksul välja kujunenud vastumeelsus eksamite ja kontrolltööde vastu, siis enam ma ei unistanud üliõpilaseks saamisest.
Vot nii.

Aga jah, kärssharidust tuleks ümber, õieti tagasi seadistada.
Nimelt tuleks kogu süsteem rajada mitte skalpide peale, nagu praegu moes on, vaid nagu õndsal Nõukogude ajal, kus sa pidid pingutama sisseastumisel, et haisul ka hais man on.
Vat siis saab öelda uhkelt – kõrgharidus.
Need õppekohad, mis tagasi teenivad (juristid ntx.) lühikese aja jooksul, tuleb muidugi tasuliseks teha.
Muidu pole muud kuulda, kui ei kõlbavat extudengeile üks, ei kõlba teine töö.

Minule ka ei kõlba – tohtrid on ärr keelanud mõningad vägagi tasuvad tööliigid – kutseline roolikeeraja elik füürer, kõrgel kohal töötamine (s.o. ntx ettevõtte direktor, rahvasaadik, töödejuhataja, piloot, korstnapühkimine jne.), head kuulmist nõudev (ntx valvur, mölafoni teel müüja, salakuulaja) ja head tasakaalu nõudev (ntx. sirkuseakrupaat, katustel turnimine) töö on minu jaoks maha maetud.
Ma ei taluvat ka pinget – ei saa ka elektrimontöörina ametisse munsterdatud.

Vene sõjaväes võis minusugune omal ajal isegi seeruks saada, aga Musku kindralstaap põlgas mu ära – kroonupiletil oli kirjas, et ma olevat vajalik ainult sõjas – rahuajal mind ei tülitata.
Ja ausalt, ega ma pole ka neid tülitanud...

Viis rõngast, tuli, kala ja teevesi...

Edespidi võivad olümpiamängud ilma tuleta jääda.

Toda ängi, mis kreeklastele pääle surutakse, võib valusalt kätte maksta.

Seekord on Hellas lahke, aga järgmisel korral küsitakse olümpiatule süütamise eest kõri kinnitõmbavat hinda.

Tegelikult on olümpiamängud juba oma sära kaotanud ette ärr.

Kala nimega WADA ei jõua uute dopinguainete avastamiseks analüüse teha.

Kujutan siin ette laborit, kus õhkub kuseroojalehka, nigu Tarbatu bussijaamapeldikus Nõukogude-ajastul.

No ei kutsu telekat vahtima.

Seda enam, kui täna mingisugune satika firma võttis minuga ühendust.

Kui kuulsin viusitt tahab pakkumise teha, nii kohe katkestasin müügiagendi jutumölina.

Ütlesin lihtsalt – makske mulle peale 500€rubla kuus, et ma üldse teie programme kaen, siis alles hakkan asja kaaluma.

Mökmökmök kostus toru teisest otsast.

Viskasin seepeale toru hargile.

Sitad mehed sealpool traati...

Põrm Andu valu...

Uuhjaah.
Eila läks terve päev ärr, et lõunast põhja tagasi logiseda.
Sinnapoole sai sirka 2 ja poole tunniga, aga tagasitulek oli rohkem mingi oma asi.
Egas ma eriti kurta ei saa.
Kui vaid logistika värk bussi-rongi-paadi-lennuliinidega peas oleks.
Aga vaat, jama on selles, et mitte miski enam peas kinni ei taha püsida.
Siis otsi ühte või teist bensujaamas tikutulega taga.
Muidugi hinge kinni hoides.

Igaljuhul eila Tarbatu linna peal konnates tabasin end mõtlemast, ei see linnamelu mind änam äi tömma.
Jamaks kipub.
Ammuteada värgens, et Tarbatus üle Eesti ilusamad piigad ja üldiselt võttes ka viisakamad.
Nad vähemalt vaatavad tänades silmadesse, kui neil ukse lahti teed ning neil esimesena lased siseneda.
Oi-kuda-ma-armusin-üsna-mitmesse-silmapaari...
Kevad raisk...

Tarbatu noored ja vanad hooned sõbralikult koos.

Mis puutub päälkirja, siis valesti saite aru juhul, kui te arvasite minu peietel käigu.
Tegelt käisin põrandat valamas.
Elik Võromaa murrakut mööda - põrmanduvalu...

P.S. Kommuunilugu on üldjoontes idee tasandil - lihtsalt pole aega olnud miskit kirja panna.
Nüüd alles algab kibekiirem aeg.
Juesaa pakkus naato kaudu kamaluga tomahooke puude lõhkumiseks...

Fotoluule?

Ohjah...
Kui ma seekordsele fotojahile peale juhtusin, keris pääkolu ajukäärudest dezavuu tunne. Lappasin arhiivi mant ning kaevasin möödunud aastast pärit loo koos piltidega välja.

Seekord otsisin omaluuletet värssidele/ aasta siis oli 2005 või 2006/, mis ei kõlbavat ei peni ega kassi saba allagi, pilte.
Vähemalt ma ei pea jagelema hakkama mingite ahvukaatide armeega...
Midagi ma leidsin, aga see pole ikkagi see.


Tarbatus on Reaktor ja Plasku,
mis ajavad küüned sinu tasku,
et koukida sealt su viimset raha:
ootame sind sõltuvuste maal...


----------------------

Valgus pimestab mu silmi
kuni taas möödumas automobiil
kõnnin kesk maanteed
müra – kõrvulukustav
tihe liikluskeeris rebimas
mu juukseid ja uhket palitut
vingu hingan sisse täiega
kaif ammu vahetunud
peavaluga...


Fotoluuletajad

Viipekeel igasse kooli?

Eelmistest postitustest saite teada, et ma veidikene viipekeelt tönkan.
Veidikene jah, kuna omal ajal õppides Tarbatu Pööbelmanni instituudis keelati selle kasutamine kooli juhtkonna poolt meil ärr, millest on mul eriti kahju.
Ma saan tookordsest juhtkonnast aru: vastasel juhul me ei pingutanuks end õppima kõnekeeles väljendama.

Mõni aeg tagasi viibis mul külas harvaesinev nähtus elik klassiveli. Temal oli kuulmine suht-koht isegi parem kui minul, ta võinuks lõdvalt tavakoolis hakkama saada. Temaga vesteldes kuidagiviisi põikasime ka õndsat kooliaega meenutama. Klassiveli oli ikkagi seda meelt, et tema ei kahetse seda aega taga, et see kool oli parim asi tema elus.
Siis koorus juteldes ka see asi välja, et ta istus nimelt sellepärast kõvema jooksukuulsuse kõrvale et neil oli diil – tema õpetab oma pinginaabrile eesti keelt ja õigekirja ja saab vastu täieliku viipekeelse sõnavara elik õpeta mulle viiplemist. See diil oli ilmselt üsna viljakas, sest mõlemad said enam-vähem, mida saavutada tahtsid.
Nüüdki, kus me sellest vestlesime, panin tähele, et klassivellel on kuulmislangus tajutav. Ta ise tunnistas, et ilma kuuldeaparaadita enam hakkama ei saaks.

Kuna Eesti õigusruumis kehtib kaks riigikeelt – eesti kõnekirjakeel ja eesti viipekeel, siis peaks ka neid keeli mõlemaid õpetama.
Seda enam, kui ma juhtun kokku kuulmislangusega inimestega, kes mürarikkas ja vibratsioonilises keskkonnas oma kuulmise kaotanud, ilma et nad seda märkaksid. M
a tajun muutust nagu iseenesest.
Kui varem sain rääkida vaikselt, siis nüüd sama inimesega juteldes pean oma häält tõstma ja aeglasemalt rääkima.
Hea, kui inimene ise taipab, et ta ei kuule.
On ka selliseid inimesi, kes ei tunnista ega teadvusta endale, et kuulmiskahjustus on jääv.
Vaat nendest viimastest on mul tõemeeli kahju.
Nende eneseuhkus ei luba tunnistada, et neil on tõsine puue, mis võib areneda kurtuseks.
Nemad on kaitsetumad, kuna nad häbenevad oma puuet ning püüavad igast sorti soolapuhujate mant abi leida.
Juhul, kui neil oleks algtõed viipekeeles olemas, on neil ju hiljem lihtsam hakkama saada. Samas peavad nad ka arvestama sellega, et nii nagu muutub kõnekeel, niisama kiiresti või veel kiiremini muutub viipekeel.

Näiteks omal ajal, oli balti spartakiaad kolme vabariigi peale, kus sai võrrelda kolme riigi noorte läbisaamisi. Hämmastaval kombel said kõik viipekeeles aru, kuigi oli ka erinevusi.

Mina arvan, et kehtivaid riigikeeli võiks õpetada igas koolis, ka Eesti venekeelsetes koolides.
Ei saa jätta tähelepanuta fakti, mis Pööbelmanni instituudi põhjal avastatud – et kõik meie kooli saadetud muukeelsetest perekondadest pärit lapsed on pea kõik maakeelseteks saanud ning mis tähtsam, nad on patriootilisemalt meelestatud kui meie poliitikud, kes rahva asju ajavad.
Niisiis, haridusminister võiks kaaluda esialgu vabatahtlikuse alusel viia igasse eesti kooli sisse õpetamaks eesti viipekeelt.

Mitmed nüüd küsivad, mis see Tarbatu Pööbelmanni instituut on, siis teadmiseks neile, et omal ajal kandis see kool tegelikult Hans Pöögelmanni nimelise Tartu I Eriinternaatkooli nime, mis nüüd on lihtsalt Tartu Hiie kool.

Kõlab nigu "Inetu pardipoeg"

Ennevanasti, kui käisin teisi blogisid lugemas, siis kummalisel kombel olid mõned blogid liiga filosoofilised, et neisse süüvida. Niivõrd kuiv tekst oli neis sees. Minu arust.
Andku blogardid mulle andeks, et ma neid sõnu kasutan.
Aga nii ta oli.
Nüüd aga, olles otseselt kokku puutund, juttu vestnud, sada asja arutet ja imestades, kui loll ma võisin olla, siis minu siirad vabandused takkatraavi.
Ma ei oska seda seletada.
Ilmselt on viga minus eneses.
Mõtlesin jupp aega enne, kui selgusele jõudse.

Kunagi ammu, varases lapsepõlves, ilmselt ma miskit rääkisin, järsku jäin tummaks. Teadagi, antibiootikumid, mis kuivatasid mu kõrvadest vajalikku vedelikku, mille järel ma enam nii heasti ei kuulnud, tegid oma töö.
Sellest jäi ka kõne mõneks ajaks kängu. Kuidagiviisi sain jälle järje peale, aga...
Kui täishäälikud mu kõnes olid omal kohal, siis seda ei saanud öelda kaashäälikute kohta. Hullem olukord oli sulghäälikutega. Katsuge siis aru saada, mida ma öelda tahtsin, kui häälikud olivad segi mis segi.
Õnneks tuli selline Tarvanpää-periood, kus ma krihvli ja tahvliga kribama õppisin ning logopeedi vahet käisin.
Kirjaoskusega tuli kõnekorrektsus küllalt kiiresti.
Edasi tuli Pööbelmanni instituut Tarbatu linnas, kus peedilogo man vahest harva sai käidud.
Olgu mainitet, et mu kuulmine on aastakümneid peaaegu samal tasemel püsinud.
Sosinat kui sellist kuulen, aga sosinal öeldud sõnum ei jõua mulle üldse pärale. Olen imestanud mõnda oma klassikaaslast, kelle kuulmine oli minu omast oluliselt kehvem, kuid sosinal öeldud sõnumi tabas ta ärr küll, kusjuures ilma kuuldeaparaadita.
Linnulauludest kuulen mina kaugusest ainult käo kukkumist. Sedagi alles siis, kui keegi mu tähelepanu sinnapoole viib...

Seda enam ma hindan isiklikke kontakte, et saan kuulata teiste hääleintonatsioone, kõnevarjundeid, ilmekust...
Viimati BlogKokil olles jätsin meelde nii mõnegi blogija häälemaneeri, asetasin selle tema enda blogisse, lugesin, ja hämmastus oli suur.
Uskuge või mitte, see blogi, mida enne igavaks pidasin, hakkas elama.
Oma säravas kuues.

Muljeid BlogKokist... koos fotojahiga.

Mnjaa...
Nagu kõik teavad, toimus eila Rahumäel Alfredi pubis üleuniversiumi tähtsusega maakeelne üritus BlogKok.
Kuna netti on juba lekkinud neist kaja-vastukajadest (neist loe kaamose, yksikhundi, Bianka ... blogist), siis võtaks ette minu seiklused ...
Algaks siis sellest, et hommikul oli veel valida, kuhupoole pöörduda, kui rongi peale jõuda. Kaalumisel oli kahe variandi vahel: 20 kilti väntamist ja särtsuruunale või 10 kilti uhamist ning kapsaussile.
Valisin tervislikuma viisi.
Hommik oli kuradimast ilus, mida polnud aega nautida.
Kui ma Nelijärve manu jõudse, siis see kuradi kapsauss ootas õrritades seal, et minu nina ees uksed kinni lüüa ja ärr pageda.
Selle eest aga särtsuruun ootas mu ilusti ära. Lõi uksed kinni alles siis, kui kaks jutukat mammikest kolmandat ära saatsivad. Nii ilus oli vaadata aknast välja, kui armsalt naeratades nad lehvitasivad pooleldi maa sisse vajunud suure betoonploki otsas. Pisar kargas lausa silmanurka.
Ülemistel lükkasin oma tranduleti perroonile ja ootasin inimmassi haihtumist, mida ei tulnud kaua oodata.
Kihutasin Ülemistes ringi ning tegin aega parajaks. Mingi maasikafestivall olla. Olid küll maasikad, aga mitte need, mida ma oleksin tahtnud ntx põsele, kaelale, kõhule, khmm... (Kuule, edasi loe „Maajast“).
Seejärel hüppasin truu ratsu selga ning uhasin mööda Järvevana teed Järvele. Supluseks ei lännu.
Kooserdasin sealgi veidi aega ringi, siis otsustasin Rahumäele sõita. Tõusu tõusul aga magasid-nägid plönnikoerakesed oma rohelises bussis õndsat und, mitte ei tea, kas peremehe kondist?
Ma igaks juhuks võtsin hoo maha, et saan jalaga äiata, kui nad marutõbistena minu suunas peaksivad hakkama jooksma. Ega tea ka, mis loomad mõtlevad ja kuidas nad käituvad.
Võtsin suuna vana, auväärt kitsarööpmelise raudtee sillale. Sealt alla tuhisedes ei märganud mina, millal tuleb hoogu maha võtta ja kimasin ühest kilukarbitorust läbi ja enne pidama ei jäänud kui Nõmmel. Oehh, jama messugune. Kolm aastat tagasi elasin sealkandis ja siuke ränk eksimus.
Aga et fotojahiteema oli U, siis otsisin fotoka kotipõhjast ülesse ja siin on minu pildid antud teemale...

U-ga lõppev lause sillal.

Herra Mänd on dzentelmen põlvitades tundmatu näitsiku ees: "Palun, tule...",
mis peale aga hüpati rõõmust õhku ja kiljuti "UI..." ning maanduti pea ees vööni liiva sisse...

Teised uutajad...

Vaikselt tagasi vändates sõitsin taas kord õigest teeotsast mööda. Kaesin küll, et miskit on valesti, aga eksimine pidi inimlik olema. Ümmerpöörd ja sammu, Marss!
Parkisin oma reaktiivmootoriga tranduleti heade lõhnadega kohta.

Äratundmiserõem valitses mind, kui pubi uksest sisse astusin. Tellisin kehakinnitust ja tassi kohvi ning toetasin oma tagumiku sama laua taha, kus aastaid tagasi istusin. Seal lauas oli väegade stabiilne pubiWiFi levi.
Luurasin veidi kõõrdis silmadega veits pubilisi.
Kogusin julgust, sest julge hundi rind on haavleid täis, nagu klassikud ütlesivad kunagi.

Veidi hiljem ma nagu ei märgandki, millal ma teiste blogijate manu sattusi.
Ausalt öelda, ma natuke ilmselt kohmetund olin, sest ega ma esimesel kohtumisel eriti palju sõnu võhivõõraste inimestega suheldes ei loobi. Nii jätan endast vähemalt väegade targa mulje. Kuidas see mul korda läits, ep tia mette. Mul siuke tunne oli sees, et ma olen pooli inimesi kuskil näinud, aga kus? vaat seda ei tea. Ehkki ma tean, et ma pole varem nendega kokku juhtunud.
Ju siis andsid asjaosaliste blogid niipaljukest inffi.
Kui ÕöHulkur oma vahmiiliga kohale jõudis, siis läks paljudel näod vähe pikaks, kui ma eesti teist ametlikku riigikeelt kasutama hakkasin, kiiresti kogus end Kukupai. :D
Ausalt, ma nautisin seda.

Kunagi ammu, kui Tarbatu Pööbelmanni instituudis studeerisin, tuli ette siuke juhtum, kus me ÖöHulkuriga bussiga linna sõitsime ja mina pruukisin viipekeelt ning tema kõnekeelt. Üks papi küsis kõneleja käest: mis kell on?
Mina vaatasin oma käeuuri aega ning ütlesin papile. Papi nägu venis üsnagi pikaks ja jahmunult eemaldus meist. Temale ilmselt ei jõudnud kohale, et viipekeelt pruukiv inime ei pruugi olla kurt.

Selleks korraks ehk aitab?

Jaanieelne taivas Tarbatus

Eila sai peaaegu Muskusse sõidetud.
Kilometraaži järgi tuli umbkaudu 480-500.
Aga Musku torne ei paistnud.
Ju siis vähevõitu sai eila võetud.
Aga kui tagasi lendasime, kaesin ma kuradima ilusat taivast, mis saab ennast ilmutada ainult Tarbatus.
Ei kuskil mujal.
Muidugi, minu tagasihoidlik isik pidanuks Plasku juures sillal amerikaano kinni ja teind piltigi Lapiku seinast.
Kus sa seda tohid, igal pool politseisilmad luurivad.
Jõudsime linnapiirile, kus alljärgnev pilt sai üles võetud, tõsi küll väikese hilinemisega.

BlogKok kõlab kui Bangkok... (Juhul, kui Revalist asja ei saa!)

No nõnna siis!
Jääb siis Reval oma Nõmme kõrtsudega peale, enne kui ma siin Tarbatu kõrtse plaanisin üles hakata lugema.
Ei noh!
Ikka valikuvõimalus peab olema.
Ei pea ju edasi-tagasi tolgendama nende söömakohtade vahel.
Sellegipoolest mainin ehk ärr, et Tarbatus om ühel teatud kohal kolme ruutversta peale hulgem kõrtse koos.
Ja pealegi, kui paar nädalat hiljem on siuke suur üritus tulemas nagu seda om Tarbatu Hansapäevad, siis tõepoolest, taolisel juhul jäägu asi Tarbatu-suunal katki.
Kui just üritust hansakatele ei lükata...
Edasine (kaldkirjas) jutt on teoreetiline linateos.
Ise ma oleksin näinud ülima hää meelega, kui „Bangkoki BlogKok“ oleks alguse saanud üle maailma tuntud Tarbatu õlletehase A Le Coq'i väravast. Teeksime väheke meeleavaldust, protestides kalja, õlle ja siidri hinnatõusu vastu ja nõuame mõdu tootmisse toomist. Nii satuks meite väike rohkearvuline (b)logardite seltskond üleilmsesse meediasse. Just nii, nagu Ninataga oma unistustes ette kujutas. Ma usun, et ka filmiblogardid ühineksid meitega.
Pärast seda, kui hääled kähedaks karjutud ja ellujäänud korjavad rängemalt haavata saanud blogijate riismed märulipolitsei valvsa silme all kokku, lonkame kõik nagu üks verevendade-õdede pere Tähtvere pealt alla linna – ainult mäest alla minek, kus hüva kätt tegutseb punases telliskivimajas kõrts nimega „Krooks“, kust saab kindlasti esmaabi märjukese näol.
Kui suled kohendatud, saame edasi kulgeda linna parimasse kohta – raekoja platsile, kus saab olukorda hinnates platseeruda „Suudlevates Tudengites“ ja kõrval asuvas „Maksuametis“, mis millegipärast kannab nüüd nime „Sõprade juures“.
Või siis Püssirohukeldri suunal, teele jääb selline tore kohake roheluses Pirogovi plats, kus tudengid riigivõimu kartmata kergeid jooke manustavad. Kui kellelgi on minevikust jäänud tallele tudengipilet, igaks juhuseks võiks seda kaasas tarida.
Reaktori suunas minnes satume mafioosode lemmikkohta „Ristiisa“, rajale jäävad mingi videostereoloungebar, india restoran... 
Kes aga kardab kantpäid, need võivad kapselduda „Vildesse“. Paar aastat tagasi kandis koht nime „Wilde“. Sinna teise korra pääle mahutaks tegelikult suurema seltskonna ärr küll. 
Expresidendi tänava kaudu minnes jõuame sellisesse kohta nagu hiina resturaan „TsinkPlekkPang“. Peris hää tasuta trummipulkade saamise koht...
Tegelikult vanalinna alllinn on söögikohti täis.
Oma paaripäevaste retkedega lihtsalt ei ole jõudnud neid kõiki külastada.
Linke ei hakanud seekord lisama, ehk tarbatulased ise seletavad täpsemalt, kus on soodsam, milline wifiareaal kuskil om.
Jne...

Mineviku-meenutus kooliajast...

Ühel nädalavahetusel külla tulnud koolivennaga minevikuradadel heietades tuli mulle meelde seik viimsest kehalise kasvatuse tunnist, mis peeti Tarbatu Pööbelmanni-instituudi staadionil ja kus pidime aja peale sada meetrit jooksma.
Meite klass oli tegelikult üpris spordilembeline, kui välja arvata mina ja veel paar-kolm venda.
Poiste klass, mis teha – samas paralleelklassis oli enamuses tüdrukud vs. 4 kutti, kes ka meitega kehkat tegid.
Niisiis oli meil kõva koondis kokku seatud.
Egas miskit, pea kõik olid oma jooksuajad kirja saanud, kui mina sattusin stardis kokku kõige kõvema jooksukuulsusega, kes oli tollal juba medaleid korjanud nii ühelt kui teiselt spartakiaadilt, osalenud üle Eesti ümberjärve-jooksudel ja kes treenis Tarbatu ühe asisema treeneri juhendi perra.
Kordan, mina ei olnud spordipisikust vaevatud.
Start antud, panin mina lõikama.
Ausalt öeldes, ma arvasin, et paariline läheb koheselt minu kõrvalt tuuleiilina.
Veerand maad läbitud, tundsin ennast veidi imelikult, aga siiski panin tempot aina juurde ja juurde.
Alles üle poole maa peal, kui läbitud oli ca 55 või 65 meetrit, pühkis hea klassiveli minust mööda.
Minul lõppes peagi jaks ja võhm, aeg jäi minu jaoks seisma ning loivasin raske hingamisega üle lõpujoone.
Klassiveli pärast rääkis, kuidas ta silmi oli pööritanud, kui minuga poole maast pea võrdselt jooksis, siis oli viimase vindiga sundinud ennast kiirendama.
Lõpuks sai ta veel teada, et oli kooli rekordit korranud või uue püstitanud. Kehalise õpetajate näod olid igal juhul jahmunud...
Takkajärgi olen mõelnud, mis siis oleks olnud, kui ma paar aastat salaja igal õhtul Tähtvere pargis lihtsalt sörki jooksnud.

P.S. Seesinatine sissekanne kannab nummert 200 ja mina võtan nüüd sada sisse...
Proosit!

Anarhiline masinapark

Mõistus on otsas.
Otsisin taas pilte arhiivist. Mõned leidse, mis sobinuks tänase teema alla.
Vannun endamisi seda krashi, mille möödunud aastal põhjustas windooza. Delli läpaka kõvaketas ootab siin lauasahtlis teadjamat meest, kes sellelt fotod ära päästaks.
Seal olivad kahed handsapäevad piltides, mis Tarbatus aset leidsevad. Üle-eelmisel aastal oli tsiklite armaada, eelmisel vana-autode kolonn.
Tänavused Hansapäevad olid tehnikahuviliste poole pealt palju lahjemad.
Tuleb leppida sellega, mis on.
Nii ongi mul paar sellesuvist pilti – masin Emajõel - lodi Jõmmu:

Flööte mängivate indiaanlaste seljataga on selline masinavärk:

Kondiauruga masin näeb siuke välja:

Nurrmootoriga hiirepüüdmise/rotimurdmise-masinale sai head-paremat antud, et okulaarid olid väärt kraami värvi:

Teisi õliseid masiniste leiad siit.