Mu keha on kui sõjatanner...

Tuurdöfräänsi jälgides on mitu oletatavat võidupretendenti juba mängust väljas.
Eelmise aasta võitjale sai saatuslikuks vast võistlusratsu – S-Works > Pinarello – vahetus.
Vblla see viimane on kuidagi äkilisema seadistusega?

Kitli-Martsello lõpetamisi vaadates (ausalt ütelda, ega teised ka paremad ole) hakkab rattast kahju – küll seda trambitakse-väänatakse-muserdatakse.
Kitli-härra, raudteel peaks noid drežiine olema...

Nibalist ka paar sõna enne, kui ärr vajun.
Astanast võinuks keegi enne starti talle vaakumpakendis luti kaasa anda. Siis jäänuks räpase pöidla imemine eetri vahendusel ära.
Meite tittsurnalistid lähevad lausa põlema, kui jutt itaallasele läheb – nagu ta oleks Eesti meister.

Mina ei saa nüüd niipea oma kilumetraaži suurendada.
Nädalane paus on tingitud seitsmepäevasest antibiootikumikuurist.
Käisin täna lõpuks Väike-Maarjas tohtril ära. Mu imestus oli suur, kui sõrmeotsast võetud paari veretilga põhjal pandi esialgne diagnoos - laiaulatuslik inhvektsioon...
Vanasti võeti oluliselt rohkem verd ning saadeti veeniveri kuskile laborisse. Seepärast ma täna hommikul ei sööndki miskit. Peale ravimite lunastamist apoteegist läksin sööma kohalikku „Georgi söögituppa“. Avati ka õigel ajal teine. Tellisin päevapakkumise, milleks oli boršisupp ja mingi vorstike tuhlitega. Novot, muidu söödavad küll, aga liig soolased olid minu jaoks.
Mõtlesin, et lähen küsin saladuslikult – et ega te seal tagaruumes mõnda väikest salasoolatehast peida? – mõtteks see jäigi.
Klassikud ütlevad selle kohta nõnda, et alati annab soola juurde panna, aga katsu sa seda ära võtta!
Muidu, päris mõnus kohake sõpradega õllerüüpamiseks, avastamisrõõmu on silmadel küllaga.