Leitsak mis leitsak

Millega olen siis oma aega sisustanud?
No ikke igasuguste idiootsuste välja mõtlemisega – kuumaga mu ajukoorealune ei taha asjalikke mõttekäike genereerida.
Sattus näppu legendaarse Jaroslav Hašeki kribatud „Geniaalne idioot“, misse ilmus 1983 aastal LR elik „Loomingu“ Raamatukogus 20/21 vihikuna ja maksis 40 kopikat.
Ausalt, ma olen ainult esimesel leheküljel, kuna suveleitsak koos päikesevalgusega pani mu silmad kissitama ja asi siis samma tukkuma jääda.
Ärgates olid juba muud mõtted peakolus ringi kihutamas ja siis hakka kaotatud aega tagasi tegema.
Kuna mul kolm vanni on lõunakaarde lauda räästa alla poetatud, siis pidin vannidesse põua aegu voolikuga vett siristama. Päev hiljem oli hea solaariumis elik kasvuhoones nokutomatitaimi kasta, mis nüüdseks on emmipuudeks kasunud...
Paar päeva 30kraadine õhk soojendas päikesega võidu ning kolmandamal päeval avasin endale oma sanatooriumi või nagu tänapäeval üteldakse peenelt SPHAAA... Koorisin higised hilbud ült ning segasin näpuotsaga soola ja pipart vette ja juba olingi mõnusas keskkonnas ennast leotamas.
Noh, kondiauruga pold küll tahtmist kaugemale veekogu äärde sõita...
Teisel päeval jällegi tuli pähe, et kuna mul polnud korralikku töölauda, kuhu saan Makita nukasae asetada, siis tegin ka selle valmis. Aega läks kaks päeva, aga asi on väegade viis. Ehk kunagi teen pilti – praegu pole seda viitsimust.
Selle leitsakuga rattasõit pole ikkagi see, aga nädala alul sai naaberkihelkonda eksitud. Kusmanu tagasisõit oli vähe tempokam.
Ülehomme on aga siinkandis kihelkonnapäevad, mille raames olen mina võtnud kohustuse kohalik kõrts üle kaeda. Alati tuleb midagi vahele, et pole katki miskit, kui ma kohustust täita ei saa.