24.9.14

Ajalehest loetu seedimise tulemus

 Kurikaelal on tänase päevaga rohkem õigusi kui tavakodanikul, tuleb enda elunatuke rihtida kuritegevuse teele, mis on ka ärrtasuv majandusharu, kui ma üldiselt õieti aru saan.
Aga kuna mu nõndanimetet õppimisvaim on kärbatand õuna moodi, siis jällegi häda – ei suuda mina omandada kuritegevuseks vajalikke alusprintsiipe, misse vastandub minu aususele.

 Viimati pühaba ommiq, kui ma eelmise õdaq joomingujurga väljamagamisejärgselt sitamajja päeva kirja panema kõmpisin, endal silmamunad paistes laugude alt pöörlemas, siis leidsin ühest seenepesemise nõust ca sajakuuekümne-kroonise elik kümne eestiuuerublase rahatähe end leotamas, et sitahädagi ärr ununes. Õngitsesin ja asetasin maksevahendi lauavakstu peale kuivatamiseks, kuhu päikesekiired tantsima ulatasid. Kui kausi raskus tagas, et väike tuuleiil tähtsat paprit lendu ei viiks, andis mu sisemine tung märku edasi kõndida, mida ma ka tegin.
Kunagi lugesin kuskilt, vist oli see ÖöHulkuri man, tarkusetera – tähtis pole mitte sittumine, vaid mõtestatud teekond sitamajja.
No ma üritasin, tõesti üritasin, ilgelt suurt mõttehiiglast etelda, kuid mida lähemale peldik oma rohelises kuues seisis, seda kiiremaid liigutusi ma pidin ka tegema – häda ei anna ju häbeneda.
Värske luhvt ja hommikune päikesepaiste ilmselt olid tunnistajateks minu kergendusohkele.
Tagasiteel magamisekotuse manu pesin käed puhtaks ja võtsin kausi alt natukse kuivand niiske rahatähe ja andsin selle üle omanikule, kes parajasti söömalaua ääres ommikukohvit manustas, küsides ühtlasi: mis rahapesu siin siis seenepesuveega käib?
Vastust saamata asusin ise ka kehakinnitust haakima, sest pidime tööfrondile minema.
Lauba ommiq tegime ühe tüki ärr ja lõunaks oli vabam hingamine, et sai võiseenekorjamist nauditud. Kuna kõik seenekorilust toetavad riistad jäid maha, ehkki meil oli plaanis kahes kohas võsa raiuda ja seenemets siinsamas ning ilm pigem palavavõitu soe, siis tuli improviseerida käepäraste vahenditega korjata. Tegingi ettepaneku kolmikteradega metsa alla minna. Alul kaheldi küll, pärast...
Pühaba ommiq siis tegime eelmisel päeval tegematajäämist tasa. Vaat see oli päris rassimine – haavad, remmelgad, pajud, sarapuud... Oma FX 55-ga oli hea neid maha saagida, kuni tera lõpu eeli paar korda mulda läks ja siis polnd enam pääsu, kas pidin nürida saanud kettaga edasi laskma aeglasemas tempos või rikkuma oma lõikeriista, sest viil ja teine ketas jäivad poole versta kaugusele pargitud autosse. Sinna ja tagasi kõndimine pole just promenaadil patseerimine, vaid paras songermaal turnimine. Hommikul, enne masina juurest lahkumist mõtlesin, et peaks ikka viili ja terava ketta ka kaasa tarima, eelmise päeva tükki arvestades polnd eriti vajadust.
Igatahes, sain vist selle tööga hakkama.
Pärast tundsin mõnusat tunnet omal sees voogamas, mis väsinud inimlooma rammestab...
Rakmed olid märjad, see eeltoodu ütleb, et ma higistasin nagu vana vaal oma riided vett täis.
 Auto juurde naastes otsustasime külastada kõrvalasuvat metsa, kus ka paari keerandikujagu võikut sai üles korjatud. Laubal oli siuke situatsioon, et alati kui mina metsa sisse astusin, oli võiseeneladu avatud, mida päeva lõpupoole, seda harvemaks nad jäid, et lõppeks me käega lõime ja minekut tegime, siis pühabal ei saanud mina ühtegi võiseent, vaid paar riisikat korjasin, needki olid parasjagu ussitand. 

 Loo alguse manu tagasi tulles tundub mulle, et niinimetet õigusega tegeleval institutsioonil on hallutsinatsioonid. Valesid seeni suitsetavad nad oma ruumides?
Nagu öeldud, on pea kõik seadused loodud kurikaelte hüvanguks. Näiteks on viimastel õigus saada enda valdusesse ligimese nime ja numbrikoodi, kui too politseile avalduse teeb, mis kahjustab edasist tegevust või põhjustab tegevusetust.
Minu meelest oleks ausam sina-mulle, mina-sulle süsteem.
Taskuvaras peab ennast tuvastama ohvrile, jättes viimase taskusse oma visiitkaardi kõikvõimalike andmetega, misse sisaldab ka varga- ja vanglastaaži. Röövlid-mõrtsukad võiksid oma initsiaalid politseiuurijatele närvikõdi põhjustamise eesmärgil jätta. Need oleksid nagu regatud kaubamärgid, millel teistel õigust pole - vastasel juhul saab kaubamärgi seaduse rikkujale elik kopeerijale paar paragrahvi juurde keevitada.

P.S. Loetud ajaleht oli tänane "Virumaa Teataja", mis pani mu seismajäänud ajutegevuse mulksuma.
Artikliks: "Kurikaelal on õigus teada, kes ta politseile üles andis" ,
mis hetkel tabalukuga kinnine on.

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Tegelikult on kurikaeltel õigus siiski anonüümsusele. Avalik kohus juba mõnda aega katseliselt ja valikuliselt praktiseerib selliseid otsuste avalikustamisi: Kodanik XX (isik kohtule teada)tegi pättust ja kohtunik noomis teda.

ÖöHulkur ütles ...

Eheh. Tuu ütelung sitamaja kohta tulli tollest, ku konagi pruuvse ütele semule selgess tettä Dao öpetukse põhijooni. Muusääs, paistus et sai arvu küll :)