Millegipärast on
juba tükimat aega niru tunne mind piiramas.
No teadagi - mingid
haigusetolgused löövad kihistades mulle rusikaga makku.
Nagu
karastusjoomingut peaks siin tasakesi – parme pole küll siia vaja.
Varasemate aastate
hommikud algasid mul kohviga, kuid selle aasta algusest olen püüdnud
teega piirduda.
Võib-olla
sellepärast tundun kuidagi apaatsem?
Kuigi samas võib
see hoopis enesealalhoiuinstinkt olla.
Või nördimus.
Kurat seda nüüd
ikkagi teab...
Täna lugesin mitu
korda, aga mida mul valetada on, et meie riigis on sihuke tore asutus
nagu MÄSSU JA TÖLLIAMET.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar