Pätupäev

Täna hommikul ärgates heitsin pilgu läbi määrdunud aknaklaasi tanumale ja leidsin, et ilm on, nagu ta sel aastaajal olema peab, eilsega võrreldes palju tavalisem.
Seda enam – eile lõpetasin pliidimõõtu puude saagimise ning alustasin kirve viibutamisega – ümbruskondne õhkkond oli selleks lausa loodud. 
Kuna mul on sitt varustus, siis ei tõmmanud mind sugugi välja miski.
Tõin kuuri alt paar sületäit küttepuid ja torkasin ahjukolded lõkendama.

Ma viimased paar kuud pole hommikukohvi eriti tarbinud, siis panin teekannu hakkama ja jäin mõtlema tänaste tegevuste peale.
Eile oli mu silmavaade ekselnud kalendrile – kevad pole kaugel.
Sellest tulenevalt on ees ka suur puhastusaktsioon tubades, kuid otsustasin täna siiski kergelt tolmuimejaga toad üle käia.

Paar tundi hiljem pidin hakkama poodi kulgema, kui kõnetraat lõugama pistis.

Nagu ma teadnuksin juba ette, et külalisi on oodata.

Selgeltnägija värk - misse muu olla saab...

Lõuna eeli olid nad igatahes kohal ja kõiksepealt läksime Tapale uut Konsumit uudistama.

Praegusel momendil saab seal lahedalt liikuda, kuna riiulid on aupaklikus kauguses, aga küsimus on selles – kauaks?
Varem või hiljem kauba väljapanekud tihendavad paar-kolm riiulirida man, vaat siis on paha, sest ma olla nagu mammut kristalliöös.

Tapa on nüüdseks saanud mitu suurt ketikaubahalli, nüüd ootangi huviga, millal Selver oma müügiputka avab.

Kroonu vist koonerdab liitlaste toitlustamisega, et söömakohti kerkib linnapildis üsna tihedalt nagu viinapoode keset Liivimaad.