Jah, nii see on.
Raisakull tahab tegutseda, aga kaotab iga
kuuga oma töövõimest mingisuguse protsendi.
Vasakul jalal pole
enam tarvilikku jõudu, sama kehapool näitab pikemat aega kärbumise
märki, sest vasakul käel pole samuti endist särtsu.
Talve hakul oli
Raisakull libedaga lennanud õnnetult külili.
Kuna kõik liigesed
tegid koostööd kolbasisese süldimassi tahtmisega, ei tihanud
Raisakull tohtri manu aega ja närve kulutama minna.
Nüüd kevade hakul
tundis Raisakull abaluude vahel sellist imelikku valuaistingut, mis
meenutas päikese käes ülepäevitamist.
Raisakull arvas, et
see on kirveviibutamisel saadud lihaserebestus ja ei pööranud
sellele erilist tähelepanu – raius aga pakud halgudeks.
Eile otsustas
Raisakull käsikaudu kobada – see koht, kus kirvendas, asus nii
lolli koha peal, et ei saanud ei alt ega ülevaltpoolt ligi.
Peale pooletunnist
pusimist sõrmeotsad andsid aimu, et sellega pole kõik korras –
nahasiledust polnud, oli mingi krobeline ollus.
Peegli ees vääneldes
sai näha kahetollise läbimõõduga punetavat laiku.
Samasugune on ka
rinnapealsel – nagu olnuks keegi selja tagant laseriga tulistanud
45kraadise nurga alt või siis on Raisakull enese teadmata osalemas mingisuguses teadusuuringus...
Millegipärast aga
rinnapealne laik veidi sügeles, kuid Raisakull määris mingisuguse
kreemimöksiga, mistõttu see „orden” võttis nõuks väheneda.
Aga pakulõhkumine saab varsti läbi - paari päeva jagu on veel kirvetööd...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar