14.11.17

Soolikatohtri amet pole meelakkumine

Ma poleks elu sees osand isegi ette mõelda, et minust selline hästi peene nimetusega persoon saab.
Noh, teate ju küll neid omal ajal steriilvalgete kitlite, nüüd vist heleroheliste hõlstide kandjaid.
Tohtri nimetusega neid tituleeritakse.
Vaat, ma pole nüüd mingi tavaline tohter, vaid kraad-paar kangem.
Kirurgia poole kisub kogu see nali.
Aga kogu see krempel hakkab ajudele liiga tegema.
Ei tasu valesti aru saada – ma ei kavatse oma hädist kolpa lahti monteerida.

Sõrgkang ja haamer kinnastatud kätte ning tuli patsiendi sisikonnale ligipääsemiseks pealiskihti kangutada. 
Kühvliga sai ülearune rasvakiht prügikotti toimetatud, aga see kuradima soolikas ei tahtnud ennast kuidagi kergelt kätte anda. 
Ega asjata mõned sugulased ei ütle minu kohta – loll küll, aga vähemalt järjekindel. 
Soolikad sai vahelduva eduga välispidiselt nähtavamaks kraabitud (selleks oli mul teisi abivahendeid tarvitamisele võetud, nagu kõblas, kobestaja...), ja teadagi – targem annab ju alati järele. 
Kuna mul transpordiga kitsas käes, tuleb nüüd nädalavahetuseni patsiendi kõht lahti hoida. 
Et targemad kaeksid üle ning oskaksid midagigi soovitada.
Hais on küll rõve, aga sellega harjub ärr pikapeale. 



Kommentaare ei ole: