Iideekaart on
muutunud nõnda ihaldatud teemaks, et seda müra lastakse
küllastumatult söögi alla ja peale.
Sihuke mulje jääb
virvendama, et kui koljuaukudekaudselt enam ei anna niinimetet infot
manustada, siis pressitakse ülejäänu teave päraku kaudu sisse ning
lüüakse ajutiselt mingi prunt kannikate vahele kinni.
Kõik
selleks, et järgmisel hommikul vana, veidi teisiti sõnastatud
teksti, lisada.
Ma jäin mõtlema,
et on hää miljonilise suurusega niinimetet külmade eestlastena eksisteerida.
Mõelda vaid - mis saaks, kui aidiikaardijama (elik teisisõnu rehkendades:
tagumentide arvu perra saanuks sadatuhat koljut tänapäevastada
nende päevadega „puuetega tserdihvikaadid”) 20 korda suuremale
rahvakillule vastu peakolu lajatada?
Mis taolisel
juhtumil toimuma hakkaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar