8.12.17

999

Kui ma nüüd sellesse vängesse soolikalehka pole ärr koolenud, siis arvata on, et ma hingitsen veel. Kuigi pean ärr märkima, et vahepealsed nädalad tundusid üsna hallutsinaarsed – hakka või ise laamendavaks poltergeistiks. Isegi närilised on vist suurest hirmust saba katvad karvad ja muud sussid taeva poole püsti visanud – pole neist keegi lõksu avatud lõugade vahele roomanud.

Ühel ööl nägin unes, et jätsin kõigiga hüvasti ning läksin ära.
Liiva-Juku tuli mulle järgi, vikat oli üle õla teisel.
Aru ma ei saanud, mida ta niita tahtis?
Ädalat? Lund? Liiva?
Tõmbas köiest oma vikati käima, näitas – mida.
Midagi nii õudset, et soovisin oma loomulikku uudishimu tagasi pöörata.
Ja kui me ühel hetkel kahekesi tähistaeva all adusime, et jalge all pole mitte planeet Maa, vaid tema pisut karusem naaber, siis oli meisterniitja olematusse olemisse haihtunud.
Käis ühel hetkel lihtsalt kõva plaksatus ning tolles kaduvikus polnud isegi enam tossugi näha, kuigi meile lähim täheketas andis üsna jahedavõitu valguse.
Sel momendil oli mu mälu otsas.
Midagi adumata liikusin sihitult liivadüünide vahel – tuhmistuvas valguses helkis miski kuskil nii kutsuvalt ja soojaandvalt, et seadsin sammud sinnapoole.
Tükk aega andis kõmpida, enne kui taipasin, et nüüd tuleks kummardada.
Meenus kusagilt nähtud linateosest, kuidas küürakad allikast õlut rüüpasid ja rakendasin sama poosi.
Algul arglikult ligihiilinud aplaus tõi mu tagasi olevikku, kus prožektorite ere valgus mu silmad valutama pani.
Maharahunenud pööbel võttis seejärel ritta – viimast korda tuli esmaettekandele lavastus nimega „Elav järjekord koolnu manu”.
Mis imeloom siis "surnud järjekord" on?

Kommentaare ei ole: