Kui ma nüüd
sellesse vängesse soolikalehka pole ärr koolenud, siis arvata on,
et ma hingitsen veel. Kuigi pean ärr märkima, et vahepealsed
nädalad tundusid üsna hallutsinaarsed – hakka või ise
laamendavaks poltergeistiks. Isegi närilised on vist suurest hirmust
saba katvad karvad ja muud sussid taeva poole püsti visanud – pole
neist keegi lõksu avatud lõugade vahele roomanud.
Ühel ööl nägin
unes, et jätsin kõigiga hüvasti ning läksin ära.
Liiva-Juku tuli
mulle järgi, vikat oli üle õla teisel.
Aru ma ei saanud,
mida ta niita tahtis?
Ädalat? Lund?
Liiva?
Tõmbas köiest oma
vikati käima, näitas – mida.
Midagi nii õudset,
et soovisin oma loomulikku uudishimu tagasi pöörata.
Ja kui me ühel
hetkel kahekesi tähistaeva all adusime, et jalge all pole mitte
planeet Maa, vaid tema pisut karusem naaber, siis oli meisterniitja
olematusse olemisse haihtunud.
Käis ühel hetkel
lihtsalt kõva plaksatus ning tolles kaduvikus polnud isegi enam
tossugi näha, kuigi meile lähim täheketas andis üsna jahedavõitu
valguse.
Sel momendil oli mu
mälu otsas.
Midagi adumata
liikusin sihitult liivadüünide vahel – tuhmistuvas valguses
helkis miski kuskil nii kutsuvalt ja soojaandvalt, et seadsin sammud sinnapoole.
Tükk aega andis
kõmpida, enne kui taipasin, et nüüd tuleks kummardada.
Meenus kusagilt
nähtud linateosest, kuidas küürakad allikast õlut rüüpasid ja
rakendasin sama poosi.
Algul arglikult
ligihiilinud aplaus tõi mu tagasi olevikku, kus prožektorite ere
valgus mu silmad valutama pani.
Maharahunenud pööbel
võttis seejärel ritta – viimast korda tuli esmaettekandele lavastus nimega
„Elav järjekord koolnu manu”.
Mis imeloom siis "surnud järjekord" on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar