Seebimulliteooria

Siuke teooria mul.
Seebimulli oma.
Nimelt manan silme ette siukse pildi, et olen ja elan seebimullis.
Kui jalutan või jooksen, siis veereb mull kaasa nagu oravaratas puuris, tehes jalaaluse pinna stabiilseks, et tunnetan seda maapinnana.
Läbipaistvas, ümmarguses, vikerkaarevärvidega ilustatud mullis olen kui alasti, kõigile nähtav.
Vikerkaarevärvid näitavad meeleolusid, mis antud ajahetkel mind valitsevad.
Samas näen ka ise välja…
Hingan oma õhku.
Kuna seebimull on õhukindel, ei tule kuskilt uut õhku juurde.
Siuke lämmatav õhkkond tekib.
Aga et olen seal mullis üksi, see teeb mind veidi kurvaks ja rahutuks.
Tahaks sealt lahkuda, aga…
Võtan kuuereväärilt haaknõela, et torkan augu vähemalt sisse.
Ei malda seda mitte teha.
Mõistus tõrgub – enesealalhoiuinstinkt.
Sest, kui ma seda teen, siis lõhkeb mu mull miljoniteks tükkideks.
Ja minul on silmad seepi täis ja kipitavad, mis hirmus.
Ning kukun kui kivi alla tundmatusse.
Ei näe, millal jalgadele maanduda või siis haarata, nagu uppuja õlekõrrest, kuskilt oksaraost, mis kuskilt ikka välja ulatub.
Teise võimaluse perrä on võimalik silmad kinni panna, seniks kuni seebimull lõhkeb.
Siiski võimatu tegu iseenesest.
Ma pole kuskil täheldanud üksikul seebimullil nurki.
Kummarduda ja jalge juurest torgata?
Siis oleks vaja head sitkust, et alla liueldes vajalikul hetkel nagu kass, pööran ennast jalgadele.
Seda võimalust pole aga igaühele antud.
Siiski on hullem tundmatusse langeda, nähes aina kiiremini möödavilksavaid seebimulle, kus inimesed pärani silmi vaatavad hukkamõistvalt mulle järgi.
Teadmine, et sa näed, kui kole eesolev lõpp, on kõige hullem, kui kinniseotud või seebiste kipitavate silmadega alla tuhiseda.  
Kolmas tee…
…laveerides ettevaatlikult mööda teistest mullidest, kui leiad oma arvates sobiva, et sellega tasub oma elu siduda.
Liitudes ettevaatlikult, põimuksid kaks seebimulli üheks suuremaks, täis värskendavat energiat…

…Seniks aga pean üksi oma mõtetes selgusele jõudma…

Sekka ka nüüd lauluread, mis aga hakkasid mind eelnevat lugu lõpetades kummitama:

…Ma olen nagu numbriteta null
võimas aga elutu
Ma olen nagu küünisteta kull
haavatud kuid surematu.

Ma olen nagu väike kuu,
mis ripub sinu kohal ju,
et ronida sa saaksid ülesse.
Ma olen nagu vana mänd,
mille najal puhkad end,
kui ristikhein on kasvand sülesse.

Ma olen nagu seebimullibeebi,
kes neelas alla väikse roosa seebi
Ma olen nagu kõik ja mittekeegi
armas aga armutu…

P.S. (Kuna sõnade autorit pole võimalik tuvastada, siis allikas, kust leidsin need sõnad pika otsimise peale, on Sasslantis- nimeliselt lyrics´i saidilt pärit).

Küünlakuu neljateistkümnendamal päeval...

Eks ole ilus tänane ommiq
Tõusval päikeselgi rõemus meel
Käia oma ra´al mõtetetammikus
Otsides ikka seda „õiget” veel…

Õrna samblavaibaga kaetud
Härmatisi sätendavaid
Esineb haruharva küünlakuul
Öösel kudus kuuneid kaunis

Tõsta vaid üles silmad maast
Näedsa! Südamekujuline viit
Näitab kätte suuna taas
Kritseldus: "Ma armastan sind!"

Kondiaurumootoriga bensiini toomas

Järgmiseks küttehooajaks tuleb aegsasti valmistuda. 
Nii ka mina selliselt ka toimin, käin metsas kuivand kuuski maha võtmas.
Aga ...
Kuna ma ei jaga seiamaani sulle-mulle sae põhimõtet, siis on sellest võhiklikkusest ülesaamiseks mingi rootslaste firma mootorsaag, mis põletab bensiini.
Aga see-eest saan üksi tööd teha, nagu üksik hunt.
Kätt südamele pannes: mulle meeldibki üksi tegutseda, omas tempos. 
Kui eile naasin metsast, siis märkasin, et kütus on otsakorral.
Egas midagist, täna plaanisin tanklasse sõita, et varusid täiendada.
Kulukad jalga, sinine jope selga, müts kiivri alla, saapad jalga ning paksud nahkkindad kätte.
Siis tuli meelde, et meil mingisugune kiiskavkollane helkurvest ripub nagis.
Vesti munsterdasin jope peale ja olingi minekuvalmis. 
Veeretasin jalgratta garaažist välja, kinnitasin pakikale siis bensiinikanistri ja sõit võis alata...
Kulgen siis mina, vaene mehike, keset sügavat talve, jalgrattaga, millel pole talvekumme all, mööda maanteed ja mõtisklen vaikselt. 
Panen tähele: et kui varem sellel teel sõites möödusid sõidukid-rekkad nii ligidalt, et lausa riivasid mind kui velotajat, siis nüüd on asjad...
...paremuse poole loksunud. 
Ristmikul oodates, millal saab üle sõita, tajusin üht veidrust autojuhtide poolt: kaugelt mind nähes, võtavad nad kiiruse maha ja sõidavad lubatud kiirusega kuni kohakuti jõudes, et seejärel pettunult edasi kimada.
Ilmselt pidasid nad mind politseinikuks...

Tanklas hakkasin muigama.
Oli ka põhjust: jalgrattur tankimas oma väga janust sõiduriista...

Pagan küll!
Nüüd hakkas kummitama omaaegne pungipunt KULO:
...Täna jälle me joome bensiini
Täna jälle mul voolik on suus
Täna jälle kanister käib ringi
Täna jälle A 76...

Vene luure vallutab Norrat

Delfist lugesin seda pealkirja ja koheselt hakkas ka ajukeemia reageerima.
Omas mahlas nagu ikka.
Kujutagem nüüd ette, kuidas meie spordireporterid raadiost ja telest ülekandeid teevad.
… Ja vene luure alustas pealetungi. Edumaa kasvab oluliselt.
Mis nüüd? Kes on takistusi püstitanud.
Ei tea, aga paistab sedamoodi, et nüüd on vene luurel vesi ahjus. Teatavasti on kõik raskused ületatavad. Nii ka seekord. Ahjaa, vaatame korraks, kes rajal veel on. Venelaste Aleksei Ivanovitš Korbuhhin on kõige edukamalt hakkama saanud kohaliku vastuluurešefi ületrumpamisega… Ai jaa. Aeg on ümber saamas, aga meest ei kusagil. Sekundid tiksuvad omasoodu. Kuhu ikkagi… Selles segaduse virrvarris ei saa sotti ei Saksa ega Prantsuse luure. Teistest kõnelemata. Ameeriklaste CIA juubeldab. Inglased pühivad hetkeks laupa ja ohkavad kergendatult. Eesti, meie Kapo esindus on rahu ise. Pole ime ka. Selgub et Korbuhhin on rajalt maas. Kahju. Lihtsalt kahju on, kui nii võimekas mees, nagu Korbuhhin diskvalifitseeritakse. Paljud luuresõbrad raadiote juures on pingul, sest nad ootavad selgust, mis ikkagi juhtus Aleksei Korbuhhiniga. Kas tõesti läbipõlemine? Mida arvavad naaberdzoti
reporterid, sellest üsna õige pea, aga praegu laseme nüüd reklaami…

Taxilugu

   
Hääd inimeseloomad!

Kui issand mõtleb, siis loodus tegutseb...
Nõnna paistab see ka järgneva loo valguses.
Ja algas see lugu sellega, et mardilaupäevaõhtul hilja rääkisin oma õega.
Küsisin nimelt, ega tal taksikoerakutsikat (teate küll noid kraakuvi vorste, millel jalad all) välja pole pakkuda.
Et mu üks tuttav palus küsida.
Aga tema ütles et ei kahjuks mitte.
Ma siis küsisin, et ega tal tuttavaid pole, kellel neid taksisid on?
Tema vastu et ei kahjuks mitte.
Et tema sai oma taksi ristipoja ämma-äia käest, need panid selle titepoe üldse kinni- ei tasuvat jändamist…
Ma siis küsisin et kuda tema taksi on?
Õeraas ütles nõnda: „Lexi läheb opile, et kui pärast poegimist need titetoomisekanalid kinni panna, siis on tegu põletikeriskiga.”
Ma tabasin, et ei tasu enam pinnida sel teemal.
Aga siis hakkas tema mind pinnima hoopis.
Nimelt küsis, et kes see tuttav on ja kas tema ka teda tunneb?
Ma ütsin talle: ei kahjuks mitte ja tema ei tunne sind ka…

Mardipäeva ommiq mu õepoeg äkki vupsas messengeri sisse ja kohe küsima: „Kas sa taxikutsikaid soovid?”
Mul jäi ausalt öölda suu ammuli.
Kogusin ennast parasjagu, kui ekraanile ilmusid järgmised read: „Jaanuaris saad”
Ma siis küsisin, et: möhh… mes nali tuu viil om?
Tema vastu, et naljakat pole miskit.
Ümberjutustades kogu lugu lühidalt oli asjapulk järgmine: Peale minuga vestlemist läks õeraas pesu pesema ja nagu ikka, viis Lexi ka välja, kuna teised magasid juba õiglase und. Seetõttu jäi Lexi üksi õue.
Siis, kui pesu pestud, aeg oli kuskil peale keskööd, läks ta üle õue, hüüdes Lexit…
Lexit ei kusagil.
Seejärel läks tõi õde toast taskulambi ning hakkas oma koerakest otsima.
Ja mida ta nägi?
…Pimedusest vaatas talle vastu kaks paari silmi.
Naabri karvane oli kosjas.
Kuna Lexi on lühikarvaline ja naabri-taksi pikakarvaline (mida karvasem, seda isasem), siis lugu siuke, et tulevad puudlimoodu pisikesed taksikutsikad…

Hommikul helistas õeraas naabrimehele ja küsis, ega tollel ole alimentide maksmiseks raha anda? Et nendel tulevad nüüd lapsed.
Naabrimees seletas asja sedasi, et tema kallis abikaasa tuli eile mingilt mandlilõikuselt kottu ja paha oli ka olla teisel, siis ei tahtnud nad mingeid külainimesi ega ka mardisante õhtul hilja vastu võtta.
Ja lasidki oma taksi õue peale…
Edasine oli juba looduse valik …
Vat siuke lugu täna…

Mina kahtlustan ikke seda et see Lexi on hoopis kirjaoskaja või mõtetelugeja: tahtis enne ära paarituda, enne kui asi tema kontrolli alt väljub.


Ega paljud ei tea, mis on maailma raskeim amet?
Mulle on pakutud igasugu vastuseid, mis ei kõlba koera saba allagi.
Õige vastus on: OLLA KOERAPULMAS PILLIMEES.

No nii...

Nüüd on asi küll hull, et luuletama ajab. 
Tuli paraku siis üsna skisone värsikatsetus...

...
olen kui lõhestunud isik või teadvus
mulle on peale pandud igavene needus
minust on tehtud nüüd isend kes paha
mitmel pool sõdin enam pole mul rahu

hinges valitseb tühjus igaks õhtuks
närvides valu - mind öösiti rõhub
hull teadmatus mis seostab et ma ol´´
astraalkehana planetoidil nimega terra sol

hommik täis nähtust keedetud taevas
on lupjunud zombid langevas päevas
valgusetont nüüd pimedas hiilib
ei ole see küll minule fiiling
...

Täna...

Täna...  
Ärkasin nagu ikke kikkalaulu peale, mis mu moblasse on integreeritud (vägagi kasulik vidin).
Pärast uusaasta vastuvõtmist ma muud ei teinud kui harrastasin kehakultuuri.
Kolmevõistlust, milleks olid: tõstmine, orienteerumine ja mälumäng.
Viimastel andmetel käisid küla peal kõlakad, et mu kõige kõvemaks küljeks oli-on-jääb mälumäng.
Tõstmises kui avaalal, ma eriti kõvematega sammu ei pea: teised lausa tõstavad nagu konveieril, tehes järgi Luurihhi või Taltsi.
Lootusetu juhtum.
Teisel alal -suunistuses või orienteerumises- suudan ma teistega juba sammu pidada.
Aga ikkagi jääb seda miskit puudu, et võit teiste nina alt ära napsata.
Külaeided tanumal teavad rääkida, et selles on süüdi minu liiga suur kaastundlikkus kaaskodanikesse, keda ma lausa tassin lõpp-punkti.
Aga vat see mälumäng, hmmm... (ei kommenteeri!)  
Siis ei pidavat mind peatama miski.
Kolme ala kokkuvõttes olen kui ugri-mugri-eestlane: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!
Reporterid miskipärast küsivad mult iga kord: "Pohmelli pole?"
Ma ei saa ju jaatavalt vastata, kui igasugust pohmellikütid ringi luusivad, kõrvad kikkis.
Seetõttu olen suurest meediakärast puutumata jäänud.
Nonii, aitab tänaseks küll!
Homme ka päev...