Tuhlimaa sääsed

Ohjah.
Kuna kõik selle aasta tuhlid on nüüd korralikult salves, siis otsustasin kaevata niiöelda kaevetööde algatuseks ühe jupi tuhlimaad ümber.
Laotasin sita korralikult põllale laiali ja hakkasin labidaga maad sonkima.
Esimesed labidatäied keerasin suht heas tempos ringi.
Siis panin tähele järgmist.
Mida enam ma kaevasin, seda rohkem sääski mu ümber sumisema kippusid.
Kurat, ma ei teadnudki, et sääsed kuivas mullas pesitsevad...

Eelmise peatüki järg

Käisin täna survepesus.
Ehk siis tohtri man.
Vaiku ajaja kõrvaga.
Mure ikka oli nii suur, et mu ainus kiilaspea tahtis halliks minna.
Eila tegin enda täiesti lolliks.
Nimelt plaanisin kaunite kunsti hulka kuuluvat üritust minna kuulama, aga ajasin ilmselt kuupäevad sassi.
Ei tea, miks nii juhtus.
Ilmselgelt mure kõrvade pärast ajas ajudes midagi segamini.
Aga noh pole hullu.
Mis eila pooleli jäi, tuleb täna kordamisele.
Käravetel algab pool üheksa järvemusa kontsert.
Mis pidi lõppema tulevärgiga.
Näis siis...

Aga mis kurtusesse puutub, siis mina küll oma elu ette ei kujuta elamas täitsa kurdina.
Isegi praegu soovin, et ma saaksin kuulata linnulaulu, millest mul pole õrna aimugi, kuigi käo kukkumist taamal enam-vähem kuulen.
Vot sellest olen küll ilma, mis puudutab linnulaulu eristamisse.
Ehk mis lind mismoodi häälitseb.
Aga tuleb leppida sellega, mis on.
Ehkki väga vähesed kuuljad ihaldavad kurtust, eriti meesisendid, kes kodus näägutava naise mant põrutavad looduse rohelusse vaikust nautima.
Muide mina olevat rääkima hakanud siis, kui kirjutama õppisin.
Muidu ajasin kaashäälikud alati sassi, et keegi ei saanud aru, mida ma öelda tahtsin.
Vot sedasi lood.

Kuradi unine kõrv...

Ommiq!
Juba mitmet ommiq järgepanu ärkan ma vahelduvkuulmisega.
Ühest, vasakust kõrvast päris kurt.
Tänagi tajusin, et pooled sõnad läksivad kõige kaduviku teed.
Unise peaga pidin järsku oma tähelepanu teritama enneolematusse kõrgusesse, et raadiumimölast aru saada.
No ega see hea ole.
Nii, nagu ma aeglase ärkamisega – alles lõunaks suudan oma meeled tähelepanuks keskendada.
Ja nii on mul ka lõunaks kuulmine kah talutaval tasemel.

Siuke hull mõttemülgas keris vaimupildis lahti:
Kui ma ajan juba kõrvavaiku, siis olen kui puu.
Okaspuu, millel kah vaik voolab.
Kui okaspuu ära kuivab, tuleb teine langetada.
Tolleks aga tuleb kerves, mootorsaag abiks võtta.
Hehh, mõõk käraks kah ärr – Kalevipoja jälgedes sellisel juhul käin...
Või jätta kuivanud puu lindudele söömalauaks.
Dilemma messugune...

25 aastat

Veerand sajandit...
Mõnele pikk aeg, teisele tundub justkui eila.
Koolilõpust, kui meie teeneid enam Pööbelmanni instituudis ei vajatud.
Küll mõnel oli jube hää meel, kui meist lahti saadi.
Telliti meile buss, et see kogu selle kamba viiks Muskusse.
Eks ikka selleks, et meie tagasi ei tuleks.
Mis seal salata, me olime üsna võimatud tüübid, kelle toimetamisi jälgides mõni ikka jalad ees ära viidi.
Leebemal juhul mindi pinsile.
Juuste hallinemisest me täna ei kõssagi.
Homme...
Jah, homme vaatame veel kunagiste võitluskaaslastega tõtt.
Uurime isekeskis, kes millega hakkama on saanud.
Tunneme rõõmu voolavast viinast ja vahutavast õllest.
Kärsatame kumme...
Tekitame maavärina.
Veikene tsunaami pole ka paha.
Mingi mõtteteostus jääb keelele pidama.

Homme Lemmel näeme, raisad!

Millega vahepeal aega sisustasin?

Esimese asjana uue kaamera kasutusjuhendit pähe tuupides (selgub, et ega sel pole suurt mõtet).
Et ajud ülearu kärssama ei läheks, tegin uue votuplööga-galerii, kuhu riputan mõne hetke, mille kinni jõudsin püüda.

Anarhilise Raisakulli puna-mustad marjad igatahes hapud pole...

Kui juhtusin punamusta-teemat kaema, hakkas mu kolbas leierdama Vennaskonna üks lauluviis...

„Lahvatab lumise mäestiku foonil
vaarikapunane valgus.
Maailmarevolutsiooni must lipp
lehvib kui tõde ja algus...“



Minu tõde ja algus on seotud esimeste marjade nahkapistmisega...
Klassikud enne ja pärast mind tõdevad niikuinii, et ainus töö, mis toidab, on söömine!

Teised ontlikud kodanikud peidavad ennast millegipärast siin...

P.S. Nagunii avastate, et ma vahetasin kaamerat.
Tegin tengelpunga-raisale vähe tuuletõmbust, see aga hakkas pappi välja köhima ja nii ma sain vastu digipeegli.
Pole saanud piiblikest, mis kaasas oli, läbi hekseldet.
Nüüd mõtlen, kas selleks on tõesti paberihunti vaja?

Küsimiste vältimiseks panen vihje takkajärgi siia, sobib teine ka teemasse:

Sadayx

Sada postitust ja pool soorokitonnilist külastust sai juuli lõpuga ammendet.
Nii nagu ka mu mõtetega.
Enam nagu pole siukset särtsu, mis eelnevate aastate jooksul.
Teadvustan endale, et mingil hetkel on pääseteeks edasiliikumine.
Aga kuhu sa ikka panga servalt astud.
Otse alla...
Nonoh?!
Aga liikumine seegi.
Millel pole tagasikäiku...