Kliimasoojenemisest...

Kliimasoojenemisest rääkides näivad mõned meist küll totakatena.
Äsja lugesin meediumist, et Uus-Meremaad ohustab jäämägede invasioon – sadakond jäätükki lausa piiravad seda suurepärase looduse maad. Kus ma pole iial käinud ja kuhu ma kindlasti selles elus ei satu.
Liiga palju kõneldakse kliimasoojenemisest, unustatakse ära, et meil oli vähemalt tuhande-aastane väike jääaeg.
Meenutagem hetkeks, kuis sai oma nime seesinatine maailma suurim saar – Gröönimaa.
Ehkki Kolumbuse ajastust alguse saanud nõnnanimetet hullureisimistõbi koos maadeavastamistega ei leidnud eest rohelist Ultima Thulet. Pigem avastati hoopis jäätanud viikingite külakoht, mis ammuigi maha jäetud ning valge lume ja jääga kaetud saar.
Alles siis, kui Gröönimaa taas roheline, on meil põhjust rääkida tuhande-aasta tagusest kliimast.

Iseäranis paneb mind imestama need kliimateadlased. Kes ei mõista selgitada asjaolusid ausalt lahti. Seetõttu küsivad hiilgesummasid oma uuringute analüüsiks ja tulemite lahtimõtestamiseks. Neile on see lihtlabane äriprojekt. Aga müts maha nende ees: nad on osanud müüa oma kahtlusi edukamalt kui suvaline pankur pensionifondide aktsiaid. Isegi valitsused teevad piiriülest koostööd igasse kotusesse elavhõbedat määrimaks.

Kogu emake loodus on muutumises.
Nii nagu talvele järgneb kevad, sellele omakorda suvi, muutuvad ka aastad, sajandid, aastatuhanded...
Iga aasta on erinev eelmisest.
Leidub rahvusi, kes rahulikult toimetavad selles usus, mis tulema peab, see tuleb. Nemad on loodusrahvana inimkonnas vähemuses.