Nüüd kujutagem ette olukorda, kus hommikul pohmas päi mõistatad, palju ikkagi eelmisel päeval õlleputleid sai tühjendet.
Ikka üksjagu, sest vähema kui nelja-viie putliga pohmakat pääkolusse ei saa.
Siis keerad selle rohelise "mütsikese" pealt ära, kallad korgid lauale ning seejärel loed viimased kokku ja teed järelduse: järgmisel korral ei tasu niipalju õllet sisse kaanida.
Kui kord korgid kokku loetud, on sul ka aimu, mitu putlit sa jumalakotta elik taarapunkti või -automaati pead viima. Ning ühtlasi on selge see tengelpunga kandev osa, mille abil lunastad pohmelli vastu vähemalt ühe õlleputligi.
Siuke lugu seekord.
Ahjaa, mõistatuses oli kaudne vihje, mille kaudu oleks saanud ka ära arvata.
See oli ahvi-irve märk.
Ja küsimus: Miks Mona Lisa khmm... ahv naeratab?
Kui te vaid viinuks kokku kunagise punkloo ja punkarite õllelembuse, olnuks vastus naksti käes.
Ise ma ei tea, mis päritolu see korgihoidla on, mitte kellegi käest pole küsida ka. Niipalju kui mina mäletan, tekkis see meite perre siis, kui ma kuskil tosin aastat vana olin. Seega, pea 30 aastat tagasi.
Materjal on küllalt kvaliteetne.
Plastik ja alumiinium – need olid omased idasakslastele.
Meie rahval polnud sakslastega mingeid suhteid, küll aga olid madjaritega – nood käisid võitööstuses masinaid seadistamas.
2 kommentaari:
jaa, ma olen kunagi midagi sarnast filmis näinud, aga elusast peast mitte. viga võib olla ka sellest, et ma liigun vales seltskonnas :)
:D
Nüüd avanes sul võimalus lähemalt kaeda, lausa hingeellu sukelduda, misse endast kujutas...
Lihtlabane avaja, mis korjas endasse limonaadi ja õllepudeli korke.
No päris aus olles, siis ma võtsin selle vidina kusagil pool aastat tagasi aktiivsesse kasutusse, kusjuures aastaid seisis pudeliavaja kapinurgas, oodates oma aega.
Postita kommentaar