Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...

Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.

Ehk siis tonnaaž on saavutatud.

Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.

Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.

Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.

Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.

Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...

Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...

Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.

Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.

Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.

Järgmist peatükki aga siia ei tule.

Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

Tuli, jagas ja läks 3. jupp

Promenaadile jõudes keerasin kohe pärikätt, kus ma teadsin olema kella. 

Päikesekella. 

Ma nimelt tahtsin võrrelda, mitu minutit Päike on taha jäänud. 

Aga et hilinemist ei anna häbeneda, siis oli päevavalguseandja pilve taha peitu pugenud. 

Osuti oli vist samuti Moskoovia ajalt Helsingi omale nihutatud, kuna uued poldid/mutrid olid seda seieriasja kinni hoidmas.  

Päike oli kellaaja pausile lülitanud
ning kohvivett lürpima suundunud.
Teare ju küll: PAUS 15 MINUTIT! 

Mina pausi ei tee, vähemalt veerandtunniseid. Kui teha, siis tunnist allapoole ei mängi enam välja.
Otsustasin Aafrika randa kõndida, kus ammu sai end vette kasta. Kuid vahepeal oli mingi pulmapidu hoos, et ma ei taht kontvõõra pulmatolana sekka astuda, küll aga oleksin nõudnud pulmaõlut, aga vaevalt linnasaksad poole sõõmu pealt laua alla tahavad veereda.
Ots ringi ja kuursaal jäi nägemisulatusse.
Lisaks on vahepealsel ajal mingisugune külmakartlike kalastajate tuulevari kalda äärde tekkinud - umbes selle koha peal, kus kunagi allikas vett välja ajas. Nüüd pole sellest enam märkigi.
Pidin nentima, et kuursaal on üpris kenaks klohmitud.

Vana väsinud hoone on saanud uue hingamise -
mõjub ta ju jõeaurikuna mu hingele...

Vanasti oli kuursaali merepoolsel kaldapealsel miiniväli, mida ümbritsesid kibuvitsapõõsad. 

Vägisi tulevad meelde Onu Remuse lood, kus Jänkuonu kisas Rebaseonule, et kibuvitsapõõsas on tema kindlus. 

Järgmisena jäi mu toru ette... 

Kõlakojas kõlas koda, onju?!

...kõlakoda. 

Ühel aastal 80ndate alguses oli Haapsalus selline tramburai, et kõik esinejad ei mahtunud väikesesse linna äragi, et mõned esinejad kupatati just siia kõlakotta. Siin sai minu silmad esimest korda näha sellist komejanti, nagu seda oli ansambel Lilleke. Siiamaani on see elamus silme ees, olgugi et üle kolme aastakümne on merre voolanud. Aitüma, omaaegne Rakvere Teater, Teile! Kes jäi nüüd juhmi ilmega jõllitama, siis neile teadmiseks, et Lilleke oli Rakvere Teatri näitlejatest koosnev muusikaline koosseis. 

   

Udu vesisel tanumal

Nüüd panen küll vast mööda, aga see ei sega minul vähemalt küll Fotojahil osalemast. 

Sellel korral jahitakse punaseid täppe. 

Uuematel perroonidel on noid hulgem, kollasest joonest seespool, kuid alloleval kinnipüütud hetkel see eriti välja ei paista, küll aga läheb teemasse kaugelt vaadatuna semaforituli. 

Sügav punasinine, mitte just kratsiv lilla...

Juravisioonimuljetused kodusest tugitoolist

Kui ma meenutan eilaseöiseid tundeid, Malmö-nimeliselt juravisioonilt, siis esimest korda juhtusid külmajudinad selga jooksma flaamidaami etteaste ajal. Sitaks parim esitus minu tagasihoidliku diletantliku arvamuse perra..

Teise koha punktid annan kreeklastele – nii lõbus-iroonilist esitlust kaedes läks mu tusane meel, mille tekitas keegi Pokier oma mulinaga, üle muigeks. Juravisiooni selle aasta meelelahutaja tiitel on auga välja teenitud.

Mis tost, et nad meenutasid oma muusikastiililt sellist punti nagu Leningrad Cowboys.

Tissiklamber: Kaesin vabalevist pakutavat...

Tulles tagasi kellegi Pokieri mulina man, viskas mul tema kaeblemine/kerjamine niivõrd üle, et mu kõrvaklapid lendasid üle toa kööki ja otse solgiämbrisse.

No ei kommenteeri enam...

KÖÖMES (teine osa)

Tuu eilane kontsert oli veidi intiimne – kaputäis inimesi oli kuulamas.
Häbi-häbi kohalikule rahvale!
Kultuurimaja toetuseks korraldatud heategevuskontsert, kus toimetati pealinna punt kohale.
Võib-olla oli põhjus viletsas reklaamis?
Ega ei tea küll.

Mina tulin 2.jaanuari päeval küla pealt, kus olen nagu ikka tavaliselt aastat vahetanud, kuna perepojal on aasta viimatsel päeval sünna. Seekord oli lausa juubel. Noh ja siis sai pead parandatud. Pohmakajääkidega peanupp otsas sõistin mina siis bussiga tagasi.
Mõtlesin bussist maha astudes, et kaen ka, mis vahepeal uudist – kes maha koksatud, kes kadunud jne. Pold teisi. Kuid siis silmasin kuulutust. Ohoo... Mis hea võimalus aastat alustada!
Eile oli üsna toimekas päev. Sai loratud paari sõbraga, siis poes käidud ja kalmistul vanad küünlad kokku korjatud ning takkapihta ka metsas hoogtööaega alustet.
Kuradi pajud annavad ikka peamurdmist. Kogu aeg vaata üles, kas läheb õiges suunas või mitte. Üleval ladvaosa harali ja jäi iga puu külge stoppama. Eks ma jupitasin teist kuni sain ladva tagasi kännu suunal maha lasta. Kogu aeg oli hirm nahas, et ma jään nüüd alla. Ja seetõttu ka väga märjaks higistasin esimese veerandtunniga. Pean võrkpesu ikkagi ärr ostma – jääb ihu vähemalt kuivaks.
Oksarisu kokkukorjamisel tundsin, et võhma jääb vähemaks. Notid said ikka suure ponnistusega kokku kraabitud ja hunnikutesse pandud. Mul hea süsteem välja mõeldud, kuid mõttekuses kahtlen veits. Parajad hunnikud on päevase äraveo suurused. Tegelt oleks ikkagi kõik notid ühte punti pidanud panema, aga ma ei viitsinud tol hetkel sellega mässata. Päris pimedani läks välja.

Paar tundi mis jäi kontserdi alguseni, otsisin netist Köömese kohta teavet. Sinutorust sain esmase kujutuse Köömesest kätte. Ausalt, ma polnud neist eriti miskit kuulnud, kuigi nad võisid kuskil maakonnakeskustes esineda. Aga kui nad RockCafes esinesid, pidid nad olema ikkagi ülikõvad kutid. Muidumehi seal esinemist ärr solkida ei lastagi...
Igaks petteks võtsin paarirublasele sissepääsulunale lisaks kümneka kaasa. Äkki mingeid helikonserve müüakse?! Kuue rubla eest omandasingi ühe sellise. Pole jõudnud kuulatagi teist.

Seega oli minu panus naaberkihelkonna kultuurimaja heategevusele kaheksa rubla. Minu sisseregatud elukoht on ikka Väike-Maarja kihelkonnas. Mul on nüüd hea aasida kohalikke, mis jama neil on, et tuuakse kultuur koju kätte, ja teie, tolvanid, ei viitsi isegi jalgu perse alt välja sirutada et vähemalt aidata kultuurimajal hinge sees hoida ja pärast vingute siin, et pole midagi teha!
Ega ma ise ka sellest patust puhas ole. Aga ma valin neid üritusi, kus ma soovin käia. Igat saasta ma ka ei seedi.

Aga kontserdiga jäin täitsa rahule. Mõnus oli. Tantsima just ei võtnud, nagu kohalikku venelast, kes kargas iga laulu ajal nii hullusti sokkide väel, et küsis bändimeestelt janu kustutamiseks paar sõõmu õlut. Minul peaks olema venelase veri sees, kuid mis teha, eestlaslik kere ei tahtnud alul vedu võtta, kuigi ajudes mõnulesid juba endorfiinid või miskised ensüümid juba esimeste kidrahelide peale.
Päris hää tunne oli. Kahetsesin, et fotoka kottu jätse, igaks juhuks, et äkki on rahvast murdu. Raisk!
Tosin inimest ainult kuulas... Ülejäänud vallarahvas istus kodus. Nad ei tea, millest ilma jäivad.
Heatujulised muusikud ei lasknud ennast häirida publikumi vähesusest.
Panid duurid põhja ja nautisid igat lugu, mis oli näha ka minusugusele musavõhikule, kes ma pole noote õppinud.
Vot nii, aitab küll!

Jääb vaid soovida KÖÖMESe poistele tuult tiibadesse ja edukaid kontserte!

Köömes

Muidu lastakse siinkandis kõlada süldil, mis lausa vabiseb enesehaletsusest.
Nagu viimati suvel...
Aga täna käisin.
Kontserdil.
Mis nii vaikses kohas toimus nagu seda on Ambla vana pritsumaja.
Ega siinkandis muidu rokki kuulegi.
Viimati mitu head aastat tagasi, kui Henri Laks eksis siiakanti ärr.
Peale pikaleveninud vaikust, misse tahket sitavett tootis, oli kosutav kuulata punkrokki.
„Köömes“ oli pundi nimi.
Enne sissepääsu lunastasin pileti, siis veel peale mõtteviivu ostsin ka konserveeritud heli.
Üle pika aja sain mina, vaene mees, osa heast muusikast.
Lasen elamustel veidi laagerduda.
Muidugimõista, elav muusika on klass omaette...

Eila...

Sai eila kontserdil käidu.

Sissepääs oli 3 rubla, mille vastu anti kollane käepaelalipakas, et võrusta end ise.

Aga kuradima järjekord oli nagu kuuendiku maailma liidri või bandiidi Lenini hiireõli ehk mausoleumi ees.

Oot'sin sealsamas puu najal nõjatudes, et saaks kah toetada kultuuri.

Aga päris piinarikas oli see ootamine.

Järgmisel korral soovitan kolmes kohas kontsusid jagada.

Noh, ilmselt korraldajate poole pealt Arlet Palmiste kah kaes, et miski on mäda.

Igatahes võttis ta mikri pihku.

Saatjaks oli tal kaasa võetud üks mulle tundmatu külamees või linnamees (ei saand mina pihta, sest ootsin kontsujärtsu lühenemist), kes sai oma ülesandega – kidra sõrmitsemisega ning Arleti saatmisega – üsna talutavalt hakkama.

Lõppude lõpuks lühenes järts talutavale tasemele, et keskit enam ees polnud ning sain kah neoonkollase papripaelakese vastu, mille mina hoopis taskusse pistsin.

Ja siis Nad tulivad.

Kaks läbi aegade andekat Eesti Muusikut, kes oma lauludega imet tegid.

Tõnis Mägi ja Jarek Kasar ei vaja laialdasemat tutvustust.

Pea iga laulu järel tundsin, et mul on hingamisest vajaka.

Pidin paar korda kiiresti sügavalt sisse hingama, et oma hingamise rütm taastada.

Ma ei oska seletada seda anomaaliat.

Oma teada ümisesin mõtetes kaasa, hingates pea samamoodi kui esinejad.

Ju siis nende lood mulle sügavale hinge läksivad.

Aitüma teile nende laulude eest!

Igal juhul on Käravete Järvemuusika saanud paari aastaga mu südame poolehoiu osaliseks.

Jätkaku samas vaimus... 

Väsimus igas asendis

No ma ei tea, kas mind pureb mingi sisemine haigus, ajades oma seeneniidistiku-laadseid haarmeid, mida nimetatakse ekslikult vähiks, igale poole või on diagnoosiks lihtsalt kevadväsimus.

Ma pakun siiski seda va viimast.

Ausõna, ma ei viitsi tohtreid tülitama minna.

Endal ikkagi üsna õbluke tengelpung, millest ma pea iga kord poes olles veeretan niigi läikivaid veeringuid näppude vahel.

No ei tihka tohtritele maksta röövtasu.

Ja eks see vanus ka mängi rolli.

Ausalt üteldes on mu uni tõesti vägev – kui ainult saaks, siis magaks kohe kevade maha.

Aga ei saa ju seda sugugi teha.

Aiamaa on vaja läbi saputada, viimased puud lõhkuda, siis veel sada asja otsa.

Vähemalt tuhlid on maas.

Need sai nagu möödaminnes maha torgatud, tehes lihtlabaselt kirvetöös pausi.

Esmased refleksid olid siuksed, nagu lõhuksin labidaga mulda.

Siis läks aega, et aru saada - kurat, ega ma puid lõhu, vaid ikkagi vagu kaevan.

No ütle siis, on ikke raisal aru, eks ole?

Hea veel, et labidat nagu mootorsaagi käima ei tõmmanud.

Kütuse lisamisest ma ei räägigi. 

Päikese käes on küllalt suviselt palav tunne, aga lageda peal on tunda juba sügist.

Venelaste suure võidupüha auks lubasin enesele, et puud saavad lõhutud.

Siis tuleb riita panna.

Revali rahvas on ammuilma mind külla oodanud, siis loodetavasti, kui ilm vastu peab, olen ehk 26. mail sealmail.

Mul tuleb ju kahel katsikul läbi käia, võib-olla lisandub tolleks ajaks veel kolmaski.

Näis siis, kuis sujub.

Viimasel nädalal kummitab mu peakolus siuke lugu.

Väsinud ja kole

Täna võiks ennast premeerida „Jamesoni“ viskiga.
Kadunellapääga elik täna siis lõpetasin küttepuidunottide veo.
Nõnna, et lõpuliigud vaja teha.
Toda enam, ennetähtaegselt sai see töö otsa.
Ootan siin istudes nüüd Püha Stahhaanovi ilmutist.
Ei viitsi enam toolilt püsti tõusta.
Käeulatuses on pits ja stroh.
Vot nii.
Proosit siis.
...hõkk...
Ja jõllitame kinnisilmi:

Põrguingli tähesõit

Tulen parasjagu äritehingult.
Taamal selja taga sireenid
huilgama pistavad – tellingult
mees lõikas läbi oma veenid.

Haaran pihku sarved tsiklil –
algab nüüd mu Needuste Allee.
Keeran rannet nõnda šikilt
et tõstab nokka mu tubli Harley.

Vilisedes kummid vinguvad,
peeglist näen võmmide armeed –
tulesid puna-siniseid vilkuvaid
ja nägu, mis täis on arme.

Triibud lippavad nii kiirelt.
Uhkelt lehvivad mu juuksed
pikad. Tanya kammitud. Kirest
maha jäid ohtrad nuuksed...

Näen purjakil võmmi, kes pikali
tänaval. Lisan gaasi, hüppan üle...
Vaatan tagasi – sinivalged upakil.
Mõnus tunne voogab mööda keha.

Tõstan käe rusikasse.
Aeglaselt, kuid visalt
tõuseb keskmine näpp
„Fuck You!“ – võidumärk.

___________________________________
Mõningad selgitused:
Selle luuletuse tegemise ajal ketras mu ajudes põhjanaabrite kunagise menupundi Dingo lugu "Autiotalo". Peaks olema kuskil viie-kuue aasta vanune luul olema. Mingis osas tegin korrektiive.
Aga vähemalt Loovkribajate Ühistu "Surma põhjustamine ettevaatamatusest" teemasse see läheb.

Olid ajad, kus osati musa treida

Lihtsalt hämmastav, kuis tuu lugu šokiseisundit leevendab.
Kuulan seda mitmet korda.
Metsas küttepuid tehes tundsin, et mootorsaag on vähe näljane.
Iseenda lollusega oleks oma reiest ilma jäänud.
Peaaegu...
Õnneks mul olid kahed püksid jalas - teksad ja selle peal piraadipõlvpüksid.
No viimasel on põlvepehmendused, kui põlvitades vaja kütust paaki valada.
Nüüd vaja piraadnikutele lapp otsida, teksad kinni traageldada...
Aga PTÜI... korraks tundsin metsas, kuis see lõikekoht kuumaks läks, tõmbasin püksid kiiruga maha.
Selgus, et ilmaaegu muretsesin.
Nahk terve nagu muiste.
Tollest hoolimata tulin metsast tulema.
Kodus alles tundsin, et närv läheb püsti...
Vanduma pole veel hakanu, ehkki see pidi hirmsat moodi aitama.
Otsisin hoopis selle asemel sinutuubist muusikapalu ja silmad kinni ma naudin tsirka seitsmekümnendate muusikat.

SSORi eel

Vaatsin tähtraamatust, et ülehomme peaks nagu suur töörahva püha olema.
Ei tea, kas meite maal seda ka tähistatakse nii nagu veerand sajandit tagasi – punaste plagude ja mõistetamatute ütelungitega?
Ja seda kõike Poni Emmi ässituste saatel?
...
Hooray! Hooray! It's A Holi-Holiday
what a world of fun for everyone, holi-holiday
Hooray! Hooray! 
...
Või visatakse hooramise propageerimise eest kartsa?

450

Juhtusin sinatuubis kolades sellele loole.
Nüüd kuulan, kui malbe algus lõpus jõuliseks kisub...
Samas premeerin väsimatuid lugejaid 450 postituse puhul.

Ahjah, mul viimane võtmine 80nest hortsi.
Otsa saab teine.

Raha käes, lähen nüüd kõrtsu...

Täna, tehes puulõhkumise vaheaja, kõndisin hoovis ringi.
No vahelduseks peab ju seda tegema, muidu võib kirvetöö ajusid nüristama hakata.
Mingi asi helkis pori sees.
Kummardusin ja korjasin 10 Eesti sendi-väärtuselise metallijublaka üles.
Nüüd on mul siuke tunne, et seesinatine 10-sendine tuleks kõrtsis laiaks lüüa.

Kuradi raisk, nüüd hakkas kummitama va vana lauluviis:

...Ma tahaksin kodus olla,
kui Päts on president
ning lipuks on sinimustvalge
ja rahaks on Eesti sent...

Jah, Savetskomu Sajuuzi aegu laulsin mina seda laulu üsna tihti Haapsalu tooru sõnas elik sanatooriumis olles...

Ilus oled isamaa...

Täna,Wabariigi aastapäeval, käisin nagu igapäevaselt viimasel ajal, metsas.
Lasin sael Wabariigi auks vinguda.
Noh, umbes nõnna nagu kogupauku tehakse kahurvägedes.

Seejärel vedisin palginotid hoovi.
Üldiselt ilus päiksepaisteline ilm oli.
Mõtlesin, et vean pimedani välja.
Aga kui päike metsa taha vajus, nii külma hingus peale pressima hakkas.
Lõpetasin puiduveo ära.

Sauna eesruum tuli ärr kütta, muidu vesi torudes läheb jäässe.
Hinge tõmbama sain igal juhul pingviinide paraadiks.

Jajaah, kohe-kohe...
Ootand nüüd! Kalla siis pealegi.
Niisiis, võtan nüüd mina pitsikese patriootiliselt meelestet „Viru Valget“ isamaa terviseks!
Terviseks ja klõmm...

Taustaks:

Leierkolp esitleb... Wig Wam - Out Of Time

Eilase kommentaarikribamise aegu hakkas tuu lugu mu kolbas leierdama:

Revolutsioon.

Ajukäärudest roomas tänase päeva puhul sihuke ammukuuldud anekdoot:

On sügis ja aasta 1917.
Smolnõisse helistatakse: „Kas õlut on?“
Vastatakse: „Ei ole!“
Küsitakse: „Aga viina?“
„Kah pole!“
„Kus on?“
„Talvepalees!“
„Hurrrraaaaa!!!...“

Taustaks:

Kentucky lõukoera ängitsev ulg

Ohsa kuradi kurat ma ütlen.
Viimsel ajal lähvad mu mõtlemised pidevalt selles suunas, nagu ammuloet raamatute peale.
Üks neist on Meerikamaa kirjamoori Linda Heamehe „Horrorskoobid“ või „Päikesemärgid“.
Kummaline küll, kui nüüd takkajärgi mõtlema hakata, siis on ta üldjoontes täppi pannud.
Viimane sõber on abiellunud ja mina, vaene mehike nagu ma olen, avastan, et kurat mul polegi teinepoolt.
Seesinatine viga tuleks koheselt ärr parandada.
Aga kust leiaks siinsekandi pubi vai kõrtsu, kust saaks roos hambus, okkad keelt veristamas, Kentucky lõukoera kombel põlvitades neiuksele armastust uriseda ning paluda tal mulle naiseks tulla?
Polegi ühtki vaba ja vallalist neitsit/naist, kellele saaks silma visata.
Mis kõikse tähtsam, pole ka kõrtsu...
Kõik tütrikud on lännu parimatesse kohtadesse, sinna, kuhu neid on komandeeritud - kes linna, kes persse...
Kes nüüd ütlebki, mis asi on armastus.
Tean, mitmed on öeld, et pime teine. Ei näe värve, sellest siis laululugu.
Siiski, mu hing muutub hullupööra rahutuks, kui näen mõnda kena fuuriat möödumas.
Ei tihkagi teist tülitadagi.
Minusuguse ilmetu ilmega (pseudo?)anarhisti näojoontega pole elu sees olnud lööki naiste seas. Kunagi kõrvetasin hullupööra oma hingerahu nõnna, et hiljem olen varmalt EI öelnud iga naisisiku kutsele minna tantsupõrrandale.
Asi on täitsa hull, ma ütleks...


Taustaks:

Kui saabub kord sügis...

Potsatas mu meilikasti kiri blogipuu uutelt omanikelt.
Nagu paljudele teistelegi.
Mõningase mõttetöö tulemusel otsustasin raskelt, et haagin enda ploogad blogipuust lahti.
Inkubatsiooniperiood on läbi saamas.
Aeg iseseisvalt lendama hakata.
Sellest tulenevalt, head sõbrad, ärge pahandage, kui mind pesas pole...

Taustaks:

Enesetapja memuaarid...

Ma tulen teie ette "väegade kurbade silmadega mersu" uudisega.
Täna öösel suikus sügavasse unne mu "võiguy" konto.
Et mitte kunagi ärgata, tõmbasin koomas olijalt juhtmed küljest.
Ühe lausega: ma tapsin oma ORKUTi konto!
Imelik, et sellest mingit süümepiina pold tekkinud.
Olen ma siis selleperra süüdimatu?
Teemakohane muusika kah:

Editeering:
Kaastundeavaldiste raamat on avatud: