Tervitus palmide alt...

Ah, et misasi valmis sai?
Kurat seda teab...
Kõik on veel pooleli, ei teagi, missasi lõpuks valmis saab.
Kui saabki?
Igal juhul saabusime siia lõunasse palmide alla särasilmseid kaunitare lantima.
Aga nätsa, esimese hooga peeti meid katusepakkujaks, noh nagu see jänkistani orgkuritegevuse-laadne teenus.
No mul oli must matuseülikond seljas ja kaap peas, usa-style peegelklaasidega okulaarid ees, kusjuures ma neist läbi ei näinudki.
Ahjaa, mingi klade oli ka kaenla all, millest ma kramplikult oma kümne küünega kinni hoidse.
Ja päälegi, väljusin mina alati limusiini tagumisest uksest.
Novot mitu kodumajapidamist pidid rabanduse saama, kui mind nägid, et äkki olen kohtutäitur.
Kes saabus viimseid veeringuid lugema.
Mis kuradi täitand kohtuasjur ma olema pean.
Igal juhul siis tulivad kiirabimasinad oma sireenide huilates meile vastu, kui mõnest asustatud paigast väljusime.
Mnjah...Lausa õudus kuubi astmes kuubis.
Kaupmehed panid poed kinni, kui ma tahtse osta kasti õltsi.
Ütlessivad raisad minule et pood on suletud.
Kuradima janu oli...