Klantsiga tagumikku ei pühi.

Miskit peaks kribama, et mitte varjatult end koolnuks kuulutada.
Kuna valimised on tükimat aega kuum teema, et seda hüpitatakse nagu keevat tuhlit ühest kämblast teise, siis minu mure on sellejuures veelgi suurem.
Nimelt igemetohtri man tuleb enne ärr käia.
Õudne mõelda – kas siis olen võimeline üldse häält tegema?
Siin mängib rolli mu paaniline hambapuurikartus ehk siis minu kiku pannakse puuri kinni ja uuritakse ega sellel miskit marutõbist küljes pole, et enne peab mind rahusteid täis toppima, siis saab alles ketsisupiloog või stomatoloog mu sandistunud igeme kallal norima hakata.
Kas ma seetõttu õigele eputrillale narkoosipohmakast segipomisend hääle saan anda, ei oska garanteerida.
Samas jälle, pole sittagi valida kah - ühed junnid kõik, ainukse vahega, et osad haisevad vängemalt.
Ju siis ma vales peldikus situn.
Ja ega kriitpaberiga perset kah ei pühi.
Saadavad küll mulle klantspapril oma platvormkingast tehtud tegevuskavasid, mida ilmtingimata järgmise neliaastaku jooksul lubatakse ellu viia.
Niikut sügaval nõukajal, kus pjatigodnaja plaana ehk siis pätijumala plaan nelja aastaga ammendub.
Nüüd on pea kõik ärakonnad laiskade poolele üle lännu, kus vähe lubatakse, aga üldse ei tehta?
Nii mulle tänavusi sõkalde eraldamisi aganatest vaadeldes tundub.