Kulunud kõblas

Üle kõrgete tuisuvaalude rühkimine võtab ikka võhmale küll.
Isegi pabeross ei aidanud jõudu koguda.
Enam ta ei jõua.
Lihtsalt pole jõudu.

Nii lõi Tsim käega ning loobus edasiminekust.
Vangla võib temapoolest oodata. Kaotada polnud midagi. Teadagi, kui korra hiljaks jäädakse, tõlgendatakse see põgenemiskatseks.
Toetades end vastu laternaposti, süütas mees uue paberossi.
Suitsu endasse hingates ja kasukahõlmu koomale tõmmates jäi Tsim mõttesse...

Kummaline Vana...
Jah, Vana oli karm.
Vana teadis, et pojast ei saa farmerit, tegi siiski poisi elu kibedaks.
Igal hommikul andis Vana poisile nüri, päevinäinud kõpla ja saatis tolle põllule.
Poisil muidugi sai lõpuks sellest nüridusest villand ja ühel ööl ta läinud oligi.
Aastaid polnud Vana pojast midagi kuulnud, kui ühel hommikul peatus farmi väravas villis.
Sellest astus välja sihvakas sõjaväe mundris noor mees.
Vana oli tükk aega tunnistanud mehe nägu, tundes lõpuks ära oma kadunud naise silmad.
Poeg oli tagasi tulnud.

Tsim naasis järgmisel hommikul jooksmast ja pesemast, nägi ta, et ukse najale oli püsti pandud kulunud kõblas.
Vana justkui vihjanuks, tore, et tagasi tulid, veel parem, kui tööle kah hakkad.

...Tsim viskas kustunud paberossi tuulde.
Pistis käe põue ning mõne hetke pärast vaatas ta käes olevat portsigarit.
Tsim oli selle sepistanud just sellestsamast kulunud kõplast ja Vanale kinkinud.
Nüüd oli saatus selle tuhmi jubina tagastanud.
Silitades Vana pärandust, tundis Tsim, et ei suuda enam hingata.
Valu lõi rindu.
Aeglaselt vajus Tsim kössakile.
Portsigar libises sõrmede vahelt lumme.
Tsim vajus sellele otsa.
Valge lumi värvus tumedaks.

Veidi eemal peitis sooblinahkses kasukas sale naine suitseva püstoli ridikülli ning eemaldus kergel sammul...