16.3.11

Metsaveoga asi ühel pool...

Need metsaloomad on ikke mugavaks lännu.
Et sittuda näituseks puude taha, nagu mõned kombekad inimloomad, kellel järsku häda käes ja peldikut silma ulatuses pole, seda harrastavad, situvad metsaloomad minu tambitud kelguteele.
Nõnda, et vähemalt austusest minu tagasihoidiku isiku vastu, ei kuse ega situ nad keset teed, kus ma raskete saabastega veel raskemat puidukoormaga kelku vean, vaid hoopis kelgujalase jälge nemad oma häda rahuldavad.
Sedamoodi, et triikisin sitta.

Selleks korraks kõik.

Ühtlasi teavitan, et blogikribamisel vahe sisse teen.
Kevadiselt raske aeg:
päike lajatab oma kiirtega mu uimaseks;
okste kokkukuhjamine ja oksahunnikute põletamine - elik ilmasoojendamine;
kottuveditud puude järkamine ja lõhkumine, riitaladumisest röökimata;
lumesulamisel tuleb pilk peal hoida, et vesi ikka määratud kraavis ujub;
ja veel sada asjatamist...

5 kommentaari:

s i i l ütles ...

Eelmine aasta, kui omale suusaringi sisse sõitsime ja seal regulaarselt tiirutamas käisime, siis pidime seda kah paari rebasega jagama, kes ei pidanud paljuks meie ringi oma jahiringiks kohandada ning üksiti seda kollaste ja pruunide lärakatega ehtida. Suuskadega oli õnneks see valik, et sai vastavale ehtele liginedes ühe või teise jala üles tõsta ja puutumatult üle libiseda.

A.I.V.O. ütles ...

Heh, kui ma junne triikisin, läks kelk vähe kiiremaks...
Äkitse oli määrde eest?
:D

s i i l ütles ...

Sitta kah. Ikka abiks :o)

vuuduu ütles ...

Vat minul on ka suvemaja ymber niipalju pabulaid ja kuseloike, et imesta. Aga pödrapabulad pigem takistaks, kui määrde eest oleks.

A.I.V.O. ütles ...

Selle vastu on rohi olemas - tuleb suvemaja ümmer nimetada talvemajaks ning aastaringselt seal elama hakata.
Loomad on häbelikud, et paar aastat nad on seal ja siis leiavad uue koha, kus nad häda teevad...
Samas jällegi, tasuta looduslikult kõdunev väetis lilledele on tasuta käes... :D