Reedetu

Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Ma keerutasin kirja käes, aga ei avanud seda.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga.
Ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata.
Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult ei reostatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega peale hakata.
Olin need laua peale jätnud söögitegemise ajaks.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Peale söömaaega otsustasin, et hävitan panderolli ja kirjad.
Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud.
Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada.
Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.
Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus.
Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon.
Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga. Ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks.
Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen.
Vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema. Muide, seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas. Mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Nii ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi.
Siis eksis mu vaade taas lauale.
See, mida nägin, ei unune mu mälust niipea...

Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus.
Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.
Mu kõrvu kostis vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud.
Hõbedast kaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks.
Valgus, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, tormas juuste ja vaevumärgatava hõlsti lehvides ümber laua.
Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus.
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud.
Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti.
Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu see aeg vaikselt istusin.
Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et ta julges end siinpoolsusele näidata.
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauniduse poolt reveransi näol hüvitet. Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.
Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.
Nagu silmamoondus olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis.
„KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU...“

Selsamal hetkel kostus uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu.
Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma.
Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp veerand tundi tagasi mulle uskumatut vaatemängu...
Muigaval sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mu silma.
Ma ei suutnud pilku kõrvale keerata.
Tema lummavad sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma.
Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses..

Jah, ma olen reedetu...