Me ei vea välja...

Muide, Ivan Sussaanin arvab sedasama.
Sestap ta müüs köiejupi maha.
Ja saadud rahast nurga taga me joome viina, Vanja vene kombe kohaselt klaasist, mina matsi kombel õllekannust, kus meil kaablirulli peal on avatud ühishaud, paar kõrghoonet, hapu-ogurtši-kurgipurk ja viilutet tohtrivorstikang .

Ei julge enam inimloomadele oma molu näidata.
Vot nii häbi on olla...
Hõkk!
Zastarovje, Vanja!