Verised mälestused.

Mitukümmend inimpõlve tagasi oli Umgat näinud unes mitu ööd järjest, et ta hõljunud platoo kohal ja näinud seal imetabaseid sümboleid. Algselt ei pakkunud märgid üldse huvi, sest kütkestav loodus haaras teda täielikult oma embusesse. Mõnda aega hiljem suutis ta oma tähelepanu pöörata kaunilt maastikult kujunditele ja need meelde jätta. Päikesetõusu aegu oli ta silmade avades meenutanud ning sirgeldanud unes nähtud sümbolid näpuga liiva sisse. Lõplikult ärkvel olles oli Umgat vaadelnud noid kritseldusi iga nurga alt ning talletas need lõplikult mällu.
Nii mõnigi kord oli Umgat varitsuspaigas peitudes saaklooma ootel kritseldanud maapinnale märke veendumaks, et need ikka meeles seisavad.
Aja jooksul oli Umgatist saanud väga osav jahimees, kes lõpetas looma piinad enne, kui need jõudsid tekkida.

Suure külma perioodil, kui pimedus maad valitses ja maa valge vaibaga kattis, oli Umgat loomade kannul valguse poole liikunud.
Eriti vaimustuses ta selle üle ei olnud, seepärast oli ta vältinud igasugust kokkupuudet võõrastega.
Aga need unes nähtud märgid ei andnud talle rahu.
Kord oli Umgat saaklooma jälitades sattunud kuristiku servale, kus avanes hingemattev vaade all laiuvale platoole.
Ta jäi lummatuna seda ilu kaema ning mida kauem ta ümbrust vaatas, seda rohkem tema hing hõiskas.
Siis meenusid Umgatile need saatuslikud märgid.
Jah, ühte tema terav silm juba märkas – see asus mahajäetud linnavaremete keskel kõige auväärsemal kohal.
Umgat ootas ööpimeduse saabumist, et tähed taevas sirama hakkaksid ja nende abil seesinatine asukoht meelde jätta.
Öö laotas aegamisi oma vaiba laiali.
Umgat heitis pilgu sinna, kuhu päike oli loojunud.
Silmapiiri kohal tajus ta ähmase kuma.
Viiv veel ja pimedus haaraski nad endasse.
Umgat tahtis nüüd taevasse vaadata, kuid miski köitis all platool tema tähelepanu.

Varemete vahel liikus vaevumärgatav tuluke.
Tulelont liikus siia-sinna, jättes maha udulaadse juti.
Varsti oli kõik kohad tulukesi täis, mis kaootiliselt tõmmeldes kunagi ammu mahajäetud linna õrna udu sisse mähkis.
Varsti kostus linnast ebaloomulik karje.
Sellele järgnes huilgamine, mis hajus kajana kaljuseintelt põrgates kaugusesse.
Umgat väristas veidi õlgu, jäädes ootama järgnevat.
See ei lasknud ennast oodata.
Valgest udust moodustusid vaevumärgatavad inimkujud.
Need olid üsna kühmus.
Nagu olnuks neile raske kandam õlule laotud.
Udukujud liikusid ühes suunas – sinna, keset varemetevälja, kus auväärsel kohal kõrgus üks neist märkidest, mis Umgatile tuttav oli.
Lumivalge udu värvus alul roosaks.
Et hetk hiljem erkpunasena mööda renni alla niriseda.
Veripunane agoonia tardus allpool valulikult ruugeks grimassiks.

Pikkamisi taibates, milline vägivald möllas ammustel aegadel linnas, valitses Umgati kolbas segadus.
Niisugust asja polnud ta varem näinud.
Et ürgne linn esitab varemetel veriseid mälestusi.