Viiesaja esimene

Eile tuiskas.
Nõnda et nähtavus oli kohati nulli lähedal, misse teeb kümmekond meetert. Ei hakanud üldse enda naba paigast ärr nikastama lumerookimisega. Niivõiteisiti olnuks see tühi töö ja vaimu närimine.
Käisin ainult prügikasti kohendamas üle hangede.
Kogu eilase päeva ootas vaene pikisilmi prügilimusiini, misse jäigi tulemata.
Kui nüüd arve tuleb prügimaffialt, siis saadan nad kukele.

Üle hangede ronimine oli vaevaline.
Siuke valu lõi sääremarja, et võttis lonkama.
Terve ülejäänd päev olin kui lonkur-ööbik.
Liipasin vasakut jalga järgi.
Sellist valu polnud enne kogenud, kuigi tükimat aega tuikas. Meenutama hakates määrisin nädal tagasi hobesesalviga, aga ei see aidanud.
Eila võtse putli kätte.
„Jamesoni“ viski.
Kaks pitsi hinge alla.
Rahulikult ja prantslaste janti kaedes.
„Taxi 3“ seekord.
Üleeila vaatsin „Taxi 2“.

Tänasel ilusal ilmal pole viga midagi.
Rookisin hoovi ja sissepääsuteed lahti.
Hea tunne on. Siuke mõnus. Natuke väsinud olemine.
Värskeõhumürgistuses kaifi saanud irvitav nägu vaatab peeglist vastu.
Jalg teeb ikka muret. Sestap murelikud silmad.

Täna märkasin.
Et eelmine postitus oli viiesajas.
Tähistada vaja...