Mul oli võimalik koopast lahkuda, kuid miski mu sees keelas seda tegemast. Tõstsin taas pudeli suule. Kuum joovastav vedelik andis sooja. Läksin tagasi Kralupi manu.
Mu mõistus ei suutnud uskuda, et surnust tõustakse ülesse – see on võimatu.
Nii nagu minu koopasse saaminegi, mille tõestuseks oli sadakond jalga klaassiledat seina. Midagi üle mõistuse siin ilmselgelt toimub.
Koukisin seljakotist võimsa laseriga varustet taskulambi, suunasin selle valgusvihku kombates mööda seinu – mitte mõhkugi polnud näha.
Otsustasin valvsust mitte kaotada.
Sättisin Kralupi istuma nii, et väljast tulev valgus otse tema näole valgus.
Raputasin teise ärkvele.
Kinnisilmi ühmas ta mingeid seosusetuid sõnu, mille päritolu ei suutnud ma tuvastada.
Suunasin nüüd lambi valgusvihu otse Kralupi silmade vahele, hoides ühtlasi sõrme laseripäästikul. Alateadlikult püüdis Kralupp nüüd ennast mulle arusaadavaks teha.
Kustutasin lambi valgusvoo, kuid sõrm jäi endiselt päästikule.
Küsimustele vastuseid saades tegin käesoleva ekspeditsiooni kohta põhjapaneva järelduse – meid maailma kõige hüljatumasse kohta saates said otsustajad linnukesi kirja pannes tagasi võimule.
Rahvas armastas neid nende niiütelda humaansuse eest.
Et tühja mitte rapsida, anti väljasaadetutele kaasa eesmärk.
Seekordse ekspeditsiooni ülesandeks pidi olema eelmiste leidmine ja sügavale tundmatusse tungimine.
Teisisõnu öeldi otse – Ärge tagasi tulge! Kuulete!? Mitte iial!
Taipasin ja vaikisin.
Vaatasin vestluskaaslasele otsa ja pistsin käe põuetaskusse.
"Kas selle pärast ka pole mõtet tagasi pöörduda?" küsisin oma käes hüpitades sinakat mineraali, mille ma leidsin platoo servalt, kui praegusele vestluskaaslasele hauda kaevasime.
Toona ei kõssanud ma sellest mitte ühele hingelisele.
Nüüd oli aeg üks elusolend endale lisaks asjasse pühendada.
Teadsin, et aeg saab otsa.
Vaikisime tükk aega.
Viimaks ei pidanud Kralupp vastu ning küsis: „Millest mõtled?“
Otsustasin temaga aus olla.
„Mõtlesin üle platoo liikuda. Silmaga vaadates ei tundu see lihtne olema ja rehkendasin kuskil tänase ööga teisel pool olla.“
„Ja minu jätad siia?“
„Kahjuks küll. Ma lihtsalt ei usalda surnust ülestõusnut.“
„Tänan ausa vastuse eest. Nüüd pean omakorda sinuga aus olema. Jah, ma olen surnud. Tegite õieti, et matsite sinna platoo veerde. Aga üks asi jäi teil suhteliselt kahe silma vahele. Mu laiba oleksite pidanud lõkkesse heitma. Siis ma poleks siin tulkide süüa.“
Taipasin oma okse päritolu. Ma olin tulkidest kuulnud paljut, aga pole näinud veel ühtki neist.
„Sul, raisal, muidugi vedas!“ kuulsin Kralupi häält, „sa rüüpad mõõdukalt kangemat kraami. Tulgid ju seda ei salli.“
„Kus vana tulk pesitseb? Ega ma muidu siia koopasse sattunud.“
„Tegelikult on platoo tulke täis. Sellepärast ma soovitasin mitte ületada platood otse. Aga samas mingit alternatiivi ka pole. Kuupaisteline öö, nagu ainult täna lubab, tuulevaikusega hoiab tulgid vaos. Kui teisele poole platood saad, oled väljaspool ohtu. Seal... Küll ise näed...“
Hakkasin vaikselt ettevalmistusi tegema.
„Enne, kui lähed, üks palve. Nimelt põleta see neetud põrsaste pesakast mu sees ära!“
Noogutasin vaikselt.
Sidusin Kralupi korralikult kinni. Mähkisin ta ümber hagu, mis vedelesid maas – üsna korralik püramiid sai. Seljakotist võtsin priimuse, kallasin selle sisu püramiidile peale ja süütasin selle.
Keerasin end koopasuul ringi: „Aitüma, Kralupp! Jääme heaks!“ ning hüppasin tundmatusse.
Langevari avanes laitmatult.
Aeglaselt liuglesin platoo kohal.
Kuu oli just tõusnud.
All laius tasane pind.
Näiliselt tasane...
Kaua kestis see lend.
Kui teisel pool platood maandusin, pöördusin ringi.
Nägin kauguses ähmast kuma.
Koukisin põuest pudeli kangemat ja mõttes Kraluppi mälestades, tõstsin selle suule.
Selja taga kuulsin kellegi ettevaatlikku astumist.
Pimeduses kostus malbe naishääl: "Tere tulemast!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar