Eila jõudse Tarvanpääl ärr käia.
Mitte mõhkugi polnd enam kaeda.
Siis viisin oma tähelepanu omnibusijaama tagusele platsile, misse kannab piitspeenikest nime – promenaad.
Patseerisid seal promenaadil kaks parti pänt-pänt-pänt... Julged linnud, inimloomi eriti ei kartnud. Mõtlesin küll, et kuna poodu majas köiest ei iitsatata, kuid isane part, sinikael, oli puhta sutenöör – meelitas kaaslanna, kes polnud isegi värvikirevaid hilpe selga ajanud ega olnd end üles mukkinud, bussijaama otsa, ise pani tähtsat nägu ette manades mõõdetud sammul vehkat sinna, kus tema arust toit on. Emane paterdas sinka-vinka, kuni ühel hetkel vaatas, kael õieli isapardi suunas. Siis pani vuta-vuta kah sinnapoole ajama. Üks puukene oli vahepeal. Ma ei tea, mida ta seal puu taga kohmitses. Pole ilus ju ka kõike teada. Võib-olla tõstis jalga nagu koer?
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga Kreekas tuleb ärr käia.
Kui nemad saavad tuhatkond rubla pinssi, siis tuleb see tehnoloogia omale selgeks tudeerida.
Kuidas nemad saavad ja mina ei saa?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar