1.3.12

Ingverijuurikas

Kui mulle esimest korda ingverit pakuti, võtsin kõikse väiksema tüki.
Noh nii prooviks – suuremat ei tihanud võtta, mine tea, äkki võtab pasa lahti, eks ole.
Aga see killuke kadus ilma maistmiseta kuhugi suu tagumise plommitud hamba taha, et sealt põhjatusse neeldu sulpsatada.
Siis võtsin vähe suurema tüki.
Närisin teise oma veskikivide vahel peeneks ja tahtse hoopis välja sülitada.
Aga kussa külas olles tohid ilastama hakata.
Sestap ma ootasin poolavatud sui, millas mulle hakkab tulema.
Noh, noid seebimulle.
Imelik seebimaitse oli suus.

Nüüd sain kah ühe ingverijuurika oma söögisedelisse.
Toorelt on hea, samuti nagu keedetult.
Teeb kurgu vähe soojaks, hoolimata seebimaitsest.
Loodame, et ta peast soojaks ei tee.

4 kommentaari:

ÖöHulkur ütles ...

Pruuvi toda tibake ka kaffee sihe surada ;)

A.I.V.O. ütles ...

Proovisin kangemat sorti kraami sisse - maitsel vahet pole.
Vblla peab see aastakese laagerduma?

Ulf D. Mortum ütles ...

Napsu sihe panit vai? Sääl piäss tõest' nats laagerduma.
A kaffee sihe riivi natike toda juurikat, pallu pole taris.

A.I.V.O. ütles ...

Kas on mõtet riivi määrima hakata?
:D
Aga eks ma hiljem pudistan, kui uue juure kuskilt kätte saan.