Viisin just ennelõunat oma putlid,
millel esimese klassi koolijütsi tähed peal, taaskasutusse.
Elik taara-automaati.
Misse on nimega Tomra Uno.
Novot, hoolimata peaaegu eestimaise
kõlaga nimest, on ta mõnede allaneelatavate suhtes üsna pirtsakas.
Eriti eestimaiste õlletehaste toodete
allaneelamisega.
Näituseks pistsin mina tühja
õllepurgi avausse, pilgutas tema imestunult silmi ja teatas
kirjakeeli, et vale pudel.
Misjärel mina torisesin:“Et mis
kuradi pudel??? Vale ka veel? Purk on, mitte pudel!“
Võtsin purgi tagasi , et seejärel
taas talle sisse tsurgata.
Prõura-prõura-kolks-kolks-kolladi-kolks...
Nüüd pidin vähe kiiremaid liigutusi
tegema, et oma näppe tema lõugade vahele ei jätaks.
Matsti! selja tagant poodi astuva
mammikesele vasta lõugu.
Oi sina jummel, kus mammikese
valehambad lendasivad viinaleti alla ja nüüd oli müüja uurakil,
liibukad rebenemas tuharate piirkonnas, kus võis aimata pitsiliste
stringide piirjooni.
Natike tuleb veel süüa!
Kostus hele kiljatus üle terve saali.
Seda hetke kasutasivad ärr kaks
teismelist, kes saalist jooksujalu plehku panivad, põu täis head
paremat ja magusat.
Mammike sai oma hambad tagasi, pistis
nad suhu tagasi ja maigutas paar korda oma suud.
„Njah! Ainult, et kärvand roti mekk
on man...“
Ja nüüd tuli mul epistlit kuulata.
Kuulasin ja samal a'al toppisin
õllepudeleid-purke masinasse.
Aga pindiseid Aleksander Suure nimelisi
ei taht vastu võtta.
Lõpuks sai mu kannatus otsa ja
käratasin mutikesele: „Ärr sa maiguta ühti oma suud! Ma olen
kurt!“
Sa kurat, kus nüüd saadanaid kerkis
nagu suvehommikuse iga vikatiniite järel sääski.
Nisama äkki oli kriiskav hääl
vaikind – ju talle kohale jõudis minu öeldu.
Palusin saaliteenindajal ka suursugust
maailmavallutajat masinasse toppida, ehk tema teab nippigi, kuidas ja
mismoodi.
Pehmed käed ei aidanud masinal
leebuda, ikka ja jälle teavitati: vale pudel.
Kuradi raisk.
Kusjuures panin tähele, kui õrnalt ja
erootiliselt preilna pudelit käsitses, just nagu mehe...
Oehh...
Selleks,et masin loeks pudeleid ja mina
ei peaks tühje putleid taas kottu vedima, tuleb hakata võltsima
triipkoodi.
Et võtan teiselt pudelilt sildi ja
skännin selle ärr.
Siis paljundan ja lõikan poognast
välja.
Liimipulk kaasa ja tagasi masina manu.
Masina ületrumpamiseks pole palju
vajagi.
Kujutasin ette, mismoodi ACTA
vastuvõtul minuga toimitaks.
Käed raudu ja rootsi kardinate taha.
Misse enam loeb, et oled maksnud pudeli
eest tagatisraha ja tagasi ei maksta kopkatki.
2 kommentaari:
Jeeh. Toda triipkoodi võtet olle' tihti pruuknu' küll, isiasi, kuda rahaliselt tegelt är tasus... A taaramahviale ärpanemise tunne om ka üts ütlemädä ää tunne :D
Ega ei tasugi ärr. Pean ilmselgelt teisi lahendusi välja mõtlema - ntx. teha ettepaneku selliselt, et taaramassina teenindaja võtab ja vahetab mittestandardile vastavad putlid ringi, aga ma saan vähemalt makstud pandiraha tagasi.
Sitt on niiviisi müüjatega suhelda...
Postita kommentaar